Uued projektid sinu postkastis!

Tuuli Kärt kaks kuud Montendres hoolitsedes majutusasutuse eest ning võõrustades gruppe

Tuuli Kärt kaks kuud Montendres hoolitsedes majutusasutuse eest ning võõrustades gruppe

  1. aasta lõpus käisin kaheks kuuks vabatahtlikuks Edela-Prantsusmaal väikeses kohas nimega Montendre. Asutuse nimi on Maison des Bateleurs, mis on iga aasta koduks uuele kümnele vabatahtlikule erinevatest maailma riikidest. Vabatahtlike ülesandeks on hoolitseda maja ja aia eest ning võõrustada gruppe, kellel toimuvad seal seminarid, noortevahetused vms.

Mina sattusin sinna majja pooleldi juhuste kokkulangemisel. Võtsin peale keskkooli vaba-aasta, et minna prantsuse keelt praktiseerima. Suvel osalesin Maison des Bateleuris kaks nädalat kestnud noortevahetuse projektil. Mulle meeldis sealne elu, nii et uurisin, kas saaksin sinna sügisel vabatahtlikuks minna. Kandideerimine parasjagu käis ja kuna olin selle kohaga juba tuttav, sain ilma intervjuuta sisse. Valisin lühiajalise vormi, sest tahtsin oma vaba-aastal veel teisteski kohtades käia.

Meie argipäev nägi välja järgnev:

  1. Päev algas maja koristamisega kell 9. Selleks jagasime igaühele igaks nädalapäevaks erineva ülesande
  2. Peale seda algas tööaeg. Töid oli kolme sorti:
  • Üks kord nädalas olid koos paarilisega lõunasöögi valmistamise tiimis
  • Kes ei kokanud, tegid aia- ja majatöid (sh oli minul tihti autoga sõitmist, et kuskilt midagi tuua)
  • Iga nädal olid kaks inimest toidutiimis, kes käisid teisipäeval toidupoes ja neljapäeval turul majale suurtes kogustes toitu varumas
  1. Kell 12.30 aegu sõime kõik koos valminud lõunasööki, mille järel pesime ära omaenda nõud. Järgnes tunniajane paus neile, kel polnud sel ajal mõnd koristamise ülesannet
  2. Kell 14 oli pärastlõunane tegevus. Selleks võis olla kunsti töötuba, kord nädalas toimuv vabatahtlike koosolek, detsembris jõuludekoratsioonide tegemine ja vahel harva ka prantsuse ja inglise keele tunnid

Peale kella viit oli tööpäev ametlikult läbi. Nädalavahetused olid vabad, tihti käisime minibussiga mõnes lähedal asuvas linnas. 

Vahel osalesime ka üritustel, kus tutvustasime oma organisatsiooni või olime abiks kohalikes projektides.

Lisaks võõrustasime oma majas kohalikke lapsi ja rahvusvaheliseid noori. Nendel nädalatel oli tööd rohkem, ent elu huvitavam. Sügisel käis gruppe harva. Hooaeg on suvel, mil kolm kuud järjest käivad erinevad grupid.

Kindlasti oli see maailmapilti avardav kogemus – kümme vabatahtlikku, kaheksa erinevat rahvust, pluss kõik inimesed, kes majast läbi käisid. Tutvusime üksteise kultuuridega – kes kokkas oma rahvusroogasid, kes tutvustas oma keelt, mõne inimesega rääkisime poliitikast, religioonist ja kommetest jne.

Kommuunielu oli omaette kogemus. Elasime ühes ruumis (eraldi poiste ja tüdrukute tuba), töötasime koos, sõime koos ja jagasime paljut. Seetõttu pidi pidevalt kohanema ja andma endast parima, et koos elamine hästi sujuks. Suuri probleeme õnneks ei tekkinud, ent kõik igatsesid rohkema privaatsuse järele.

Õppisin väga palju inimsuhete kohta. Inimesed olid väga erinevad, nii et terve grupiga meil kahjuks ühtsust ei tekkinud. Veetsin aega väiksema hulga inimestega. Ent seegi oli vahel keeruline, sest päevad läbi koos töötades ei ole palju energiat, et ka vaba aega koos veeta ja üksteist tundma õppida. Sellegipoolest leidsime lõbusaid tegevusi, nagu filmiõhtud ja spordiringi külastamine. 

Paljude jaoks oli paras katsumus ka see, et elasime samas majas, kus töötasid organisatsiooni töötajad üheksast viieni. Mind üllatas asutuse süsteemi puhul see, et töötajad distantseerisid end meist ja pidime tihti oma probleemidega ise hakkama saama. Eks see oli hea õppetund iseseisvaks eluks.

Praktilistest oskustest arenesid minul kõige rohkem kokkamine ja autosõit ning üldine maja eest hoolitsemine. Sain ka prantsuse keeles paremaks, ent peamiselt oli tegu inglise keele praktikaga.

Mingil määral õppisin tundma ka prantsuse eluolu, kultuuri ja mõtteviise. Peamiselt organisatsiooni töötajate kaudu ja neil kordadel, kui osalesime üritustel majast väljas.  Käies ka suuremates linnades, oli huvitav tunnetada selgeid erinevusi prantsuse linna- ja maaelu ning mõttelaadi vahel.

Igal juhul rikastas see projekt mind mitmes mõttes ja olen rahul, et sellise otsuse tegin!

Soovitan sellist projekti inimesele, kes:

  1. tahab avastada uusi elu- ja mõtteviise
  2. naudib inimestega suhtlemist
  3. suudab elada paljude inimestega pead-jalad koos
  4. soovib tutvuda eri kultuurist noortega
  5. on avatud mõtlemisega ja paindlik
  6. talub kaootilisust ja vähest privaatsust
  7. tunneb end hästi väikses vaikses asulas looduse keskel
  8. ei pelga maja- ja aiatöid
div#stuning-header .dfd-stuning-header-bg-container {background-image: url(https://estyes.ee/wp-content/uploads/2019/05/bonding-daylight-friends-1645634-e1559211674150.jpg);background-size: cover;background-position: center bottom;background-attachment: fixed;background-repeat: no-repeat;}#stuning-header div.page-title-inner {min-height: 400px;}div#stuning-header .dfd-stuning-header-bg-container.dfd_stun_header_vertical_parallax {-webkit-transform: -webkit-translate3d(0,0,0) !important;-moz-transform: -moz-translate3d(0,0,0) !important;-ms-transform: -ms-translate3d(0,0,0) !important;-o-transform: -o-translate3d(0,0,0) !important;transform: translate3d(0,0,0) !important;}
  • Application Form







    malefemale