Minu 6 kuud Islandil. Mitte keegi, mina kaasa arvatud, poleks osanud aasta aega tagasi arvata, et olen hetkel siin, Reykjaviki kesklinnas, elamas koos 20 teise vabatahtlikuga. Ja nii viimased 6 kuud juba.
Minu teekond Islandile sai alguse eelmisel sügisel, kui olin mõni kuu tagasi lõpetanud ülikooli Tallinnas, ja peaaegu aasta aega täiskohaga tööd teinud. Ühel hetkel märkasin Facebookis ühe portugaallasest sõbra postitust, et organisatsioon, kus tema just vabatahtliku teenistuse lõpetas, otsib uusi vabatahtlikke alates selle aasta veebruarist. Ma isegi ei mõelnud, kas proovida või mitte, vaid kirjutasin avalduse valmis ja nädal hiljem olin välja valitud olema Eesti vabatahtlik algavasse projekti.
Ma ei ole kunagi varem nii kaua enda perekonnast ja sõpradest eemal olnud, kaugeltki mitte niikaua üksi välismaal elanud. Jaanuari viimasel päeval, kui ma varahommikul Eestist lahkusin, tundsin tõeliselt hirmu.
Aga juba minu reisiteekonna vahepeatusel Frankfurdis kohtusin ühe Sloveenia tüdrukuga, Saraga, kellega olime juhuslikult ostnud lennupiletid samale lennule Saksamaalt Islandile. Islandile saabudes rentisime Reykjaviki minemiseks päevaks auto ja veetsime 5 karantiinipäeva koos. Esimesest päevast alates oleme Saraga olnud nagu sukk ja saabas, üksteisele toeks läbi kõikide nende kuude.
Minu “lennukaaslased”, kes saabusid SEEDSi samal ajal kui mina, olid Sara Sloveeniast, Helena Portugalist, Julia Ungarist, Clarisse Prantsusmaalt ja Katarina Slovakkiast. Nemad viis olid minu põhilised projektikaaslased, kellega tegin enamus projekte ja tegevusi koos. Peale meid liitus organisatsiooniga veel palju uusi pikaajalisi vabatahtlikke ja mitmed väga lähedased sõbrad ka lahkusid minu siinveedetud aja jooksul. Keskmiselt elas meie majas korraga 20 inimest, ja kõrghetkel ka 3 eestlast!
Kuue kuu jooksul sain võimaluse teha väga erinevaid töid. Saabusin Islandile talvel, mis on SEEDSi jaoks tavaliselt rahulik aeg, ning seoses ülemaailmse pandeemiaga oli elu veelgi rahulikum. Eelmise aasta sügisel hakkas SEEDS pakkuma virtuaalseid laagreid, kuna
reisipiirangud ei võimaldanud paljudel noortel Islandile tulla. Virtuaalsete laagrite jaoks pidin ette valmistama mõned esitlused ja töötoad teemadel, mis mulle isiklikult huvi pakuvad. Minu jaoks olid need: ökoloogiline jalajälg, toiduraiskamine ja tarbeelektroonika. Esimesed paar kuud veetsin viies läbi virtuaalseid laagreid, mis tähendas päevas umbes 3-4 tundi tööd, ning ülejäänud aja üritasin õppida Islandi keelt. Umbes 3 kuud edenes keele õppimine üpris hästi, aga ühel hetkel ei olnud mul enam aega sellele pühenduda ja üritasin lihtsalt möödaminnes seda õppida. Olen siiski uhke, et oskan islandikeelset teksti enam-vähem hästi lugeda, olenemata sellest, et üldiselt ma sellest midagi aru ei saa.
Tegin oma esimese päriselu-laagri märtsi alguses ühe osalejaga ja alates aprillist hakkas elu Islandil rohkem ja rohkem avanema, ning laagrid toimusid tihedamini. Oma siinoldud aja jooksul tegin kokku 4 laagrit Reykjavikis ja 2 suvelaagrit väljaspool Reykjaviki. Üks neist toimus 3-minutilise praamisõidu kaugusel Reykjaviki sadamast Videy saarel. Antud laagris valmistasime 10 päeva saart ette turistide tulekuks, mis reaalsuses tähendas lindude väljaheidete rehitsemist jalutusradadelt. Teine väljaspool Reykjaviki toimunud laager toimus Islandi osas, mida kutsutakse Highlands’iks. Tegemist on Islandi keskosas asuva asustamata alaga, kus asuvad saare suurimad liustikud, ning maapind soosib vaid sambla kasvamist, seega seal on vaid mäed, jää, jõed ja sammal. Veetsime selles maagilises paigas 2 nädalat, mille jooksul töötasime meotermilises alas, mida võin julgelt nimetada üheks Islandi ilusamaks paigaks.
Töö käigus saime tunda ka Islandi ülimuutlikku ilma, nimelt kogesime juuni keskel nii tugevaid tuuli, vihma, rahet, lörtsi kui ka lund. Linnalaagrid olid teoreetilisemad, enamasti üritasime tõsta noorte teadlikkust erinevatel keskkonnaalastel teemadel ning korraldasime prügikoristustalguid nii Islandi randades kui ka riigi värskeima vulkaani läheduses. 
Minu projekti pikkuseks Environmental Camp Leaderina oli 5 kuud, kuid projekti lõppedes pakuti mulle SEEDSi poolt võimalust jääda Islandile kauemaks. Võtsin pakkumise vastu ning jäin organisatsiooni kontoripoolele abiks veel üheks kuuks. Selle kuu jooksul olid minu põhilisteks ülesanneteks vabatahtlike majade korrashoid, toiduvarude täiendamine ning laagrite ekskursioonide sõidutamine. Logistiku roll oli mulle lõpetuseks hea väljakutse, kuna ma ei tundnud ennast varem autoroolis veel piisavalt enesekindlana ja nüüd on mul rohkem sõidukogemust nii linnas kui ka väljaspool. Vajadusel võin tulevikus ka Islandi peamiste
vaatamisväärsuste giidiks hakata.
Enne Islandile tulekut võtsin eesmärgiks nautida seda riiki nii palju kui võimalik. Seetõttu üritasin organisatsiooni tegevuste vahepealsel ajal võimalikult palju mööda Islandit ringi reisida. Oma lemmikpiirkonna siin riigis leidsin juba oma esimese reisi ajal, mille tegime olles siin olnud vähem kui kuu aega – Vestfirdir / Westfjords / Läänefjordid. Lisaks neljale reisile Läänefjordidesse, tegin ringi peale ka kogu Islandile, külastasin kahte väiksemat saart, veetsin 2 nädalat Highlands’is ning käisin 7 korda aktiivset vulkaani vaatamas.
Kõige olulisem oskus, mida siinoldud aja jooksul arendasin, oli improviseerimisoskus. Minu jaoks tähendab see oskust leida loovaid lahendusi ükskõik millisele probleemile, olgu selleks söögitegemine vaid toiduainetest, mis sul kodus leidub (toiduraiskamine!), auto kütuse otsalõppemine keset rahvusparki või kõikvõimalike Islandi mägede otsa matkamine ilma matkasaabasteta. Alustasin oma improviseerimisoskuse arendamist juba veebruari alguses, kui Islandile saabusin. Nimelt soovisin jäädvustada enda kogemuse Islandil, kuid leidsin, et tavalise blogi kirjutamine oleks liiga aeganõudev ja lugejale igav variant. Seetõttu alustasin oma kolmandal siinoldud nädalal luuleblogi kirjutamist (ilma kunagi varem luuletamata) ning jätkasin luuletuste kirjutamist igal nädalal kuni minu Islandi seikluse lõpuni.
Island andis mulle võimaluse põgeneda igapäevasest rutiinist ja muredest, ning andis mulle suurepärased sõbrad kogu eluks, ja seda kõike erakordse looduse keskel. Sain aru, et ei ole vahet, kus ma elan, kui ma ei naudi selle koha võlu – väike ja armas Reykjavik pakub võimalust kogeda nii ookeani kui ka kuumaveeujulaid, lugematuid muuseume ja linnamelu, millest pandeemist räsitud Euroopas ei saanud kuid tagasi unistadagi. Minu 6 kuud Islandil olid esimene turvaline samm selleks, et saaksin minna siit edasi ükskõik millisesse riiki omapäi elama. Minu (senise) elu suurim seiklus muutis mind tuleviku suhtes enesekindlamaks ja südames rahulikumaks, sest tean nüüd, millega ma pean tegelema, et olla õnnelik. Kui soovid täpsemalt lugeda minu kogemusest Islandil (luulevormis ja piltidega): www.b3nedikte.wordpress.com
