Vahest läheb ikka elus nii, et plaanid muutuvad ja ka nii sai minu plaanitud 10 kuust Itaalias ainult 1 kuu.
Selle 1 kuu veetsin väikeses külas Põhja-Itaalias nimega Bordano, 2 tundi Veneetsiast põhjapool. Seal on umbes 200 inimest, üks väike pood, postkontor, väike baar ja liblikamaja (Butterfly house), mis siis
ka minu vabatahliku töö kohaks oli. Elamiseks oli kolme magamistoaga maja, mida ma kahe teise vabatahtlikuga jagasin. Igal ühel meist oli oma magamistuba ja jagasime siis elutuba, kööki ja vannituba. Suuremas toidupoes käisime korra nädalas. Küla asub Alpi mäestiku alguses, ümbritsetud mägedega. Lisaks jookseb ühel pool küla ka Euroopas eriline Tagliamento jõgi – viimane jõgi Alpides, mis on inimese poolt muutmata.
Liblikamaja koosneb poest ja kolmest kasvuhoonest, kus siis hooajal elavad kasvuhoonetes vabalt ringi lendavad liblikad – Aasiast, Aafrikast ja Ladina-Ameerikast. Kuigi ma sattusin seal olema väljaspool hooaega, mil liblikaid tegelikult kasvuhoonetes ringi ei lenda, olid mu hoolealusteks mõned teised loomad, kelle eest tuleb aasta ringselt hoolitseda. Näiteks ühes kasvuhoones elab vabalt papagoi Birba, kes vahest, kui tuju tuleb lendab liiga lähedalt mööda. Või neli Prevosti või Aasia kolmevärvilist oravat, kes peale väikest harjumist ronisid mööda mind üles ja alla. Lisaks ka mõni sisalik ja väga mitmed erinevad raagritsikad ja lehtritsikad, keda tuli igapäevaselt veega pihustada ja paari päeva tagant vahetada neile söögiks olevat muraka oksa.
Kuigi natukene tekitas kurbust, et niimoodi läks ja projekti varem ära lõpetasin, otsustasin ma siiski kuulata oma enda sisetunnet. Otsust mõjutas ka see, et kuna hooaeg lükkus koroona töttu edasi jatööd oli vaid mõni tund päevas, siis õppisin enda kohta et mulle meeldib küll vaba aeg, aga mitte umbes 10 tundi päevas.
Ma ei teeks asju teisiti, sest isegi selle 1 kuu jooksul õppisin ma enda kohta mitu uut asja ja sain kogemuse elada kuuaega Itaalia väikeses külas. Muidugi lisaks kohtusin mitme huvitava inimesega ja sain ka mõne kogemuse võrra rikkamaks. Kõigil, kes on kunagi mõelnud minemise peale soovitaksin minna, vaatamata sellele kui kauaks ja kas tehakse projekt lõpuni või ei, asi on seda kogemust väärt.
Ja alati ei teagi ette kuidas asjad lähevad ja lõpuks, see ongi elu võlu.
