Mu seiklus algas jaanuari lõpus kui mu suur pagas rullus ühel hetkel mööda lund täis Eesti tänavaid lennujaama poole ning teisel juba Portugali märjal asfaldil. Olin teel Vouzelasse, väiksesse
Märtsi alguse veetsin Šveitsis, kuhu läksin placement officer’ite koolitusele. Saabusin viis päeva varem ja see muutus uskumatuks seikluseks Prantsusmaal ja Šveitsis. Esimese peatusena sõitsin Barcelonaist Lyoni. Jalutasin linnas, nautisin vaatamisväärsusi
2025. aasta sügisel otsustasin minna pooleks aastaks vabatahtlikuks. Sirvisin European Solidarity Corpsi lehel olevaid võimalusi ja püüdsin leida projekti, mis päriselt kõnetaks. Lõpuks jäi sõelale Ungari. See tundus kõige huvitavam,
Jaanuar möödus kiiresti, kuid samas tundus venivat. Ilmaga ei olnud kuigi vedanud: palju sadanud ja üldse räägitakse, et see on üks külmemaid talvesid viimaste aastate jooksul. Uue aasta kohtasin Plaça
Mariann Sitsiilias November 2025 Elasimie Sitsiilias, Itaalias kaks nädalat vanas Mafialt konfiskeeritud majas. Kuskil kümme aastat tagasi muudeti seadust nii, et Mafialt konfiskeeritud vara läheb MTÜ-dele, mitte protsessis osalevate
Sügis ja köögiviljad Sólheimari ökokülas Enne viimast teekäänakut panen tähele vaikust mu ümber. Vaikus, nagu maakohas ikka — hoopis mina olen kandnud linnamüra endaga kaasa. Mõtted rahunevad, jõuan kohale hilissuviste
Green Beats 2025 Pärast kaheteisttunnist reisi ja Riia lennujaamas tiksumist oli selline kergendus lõpuks kohal olla. Piltilusas mägikülas Penaguilas, Alicantest tunni aja autosõidu kaugusel, võttis meid rõõmsameelselt vastu tiimijuht Ivan,
Inimesed, aeg, ruum – need on need kolm nurka, mille alt enda vabatahtlikkuse kogemusele tagasi vaatan. Mul on nii öelda suu kinni pandud, sest mida ajalt välismaal küsisin, minuni ka
Argielu Islandil Kontoris helisevad telefonid, saabuvad sõnumid ja kõlavad ootejärjekordade muusika ja teated. Alganud on juulikuu teine nädal, mis tundub, et kujuneb SEEDS Icelandi aasta kõige tihedamaks. Käimas on kaks
Pihla ESK Prantsusmaal! Minu vabatahtlik teenistus möödus künka otsas, kommuunis elades. Kõndisin üheksa kuud paljaste varvaste välkudes mööda Prantsusmaa mulda, korraldasin kommuuni köögielu, magasin savimajakeses, tantsisin seeliku lehvides loojuva täiskuuga,
Veebruarikuu – lühike, aga tubli. Kui mõtlen möödunud kuu peale, mis nurga alt sellest kirjutada, tõuseb esile töö ja sellesse panustamine. Leppisin endaga kokku nõudmistes, millest kinni hoida. Veebruar algas
Minu 6 kuud Islandil. Mitte keegi, mina kaasa arvatud, poleks osanud aasta aega tagasi arvata, et olen hetkel siin, Reykjaviki kesklinnas, elamas koos 20 teise vabatahtlikuga. Ja nii viimased 6