Olen alati arvanud, et Itaalia on koht, kuhu hea meelega lähen. Ja olen mõelnud, et väga lahe oleks end vabatahtlikuna rakendada uute inimestega tutvumise ja reisimise eesmärgil, kuid polnud seda varasemalt teinud. Töölt oli puhkus tulemas ning tahtsin seekord niisama kodus puhkamise asemel seda seikluslikumalt veeta. Leidsin endale samale ajale kattuva lühiajalise projekti Sitsiiliasse, Palazzolo Acreidesse, kuhu vajati vabatahtlikke igaaastase noorte teatrifestivali tarbeks.
Selle reisiga täitus üks minu jaoks väga suur unistus – ma sain näha elus esimest korda sidrunipuid. Ilmselt pole see paljude jaoks suur asi, aga mina olin selle väikese nähtuse peale väga õnnelik. Loodus Sitsiilias on väga maaliline. Tekkis tunne nagu oleksin muinasjutus.
Enne lendu oli ärevus sees, et kuhu ma ikkagi lähen ja kellega tuleb veeta kaks nädalat. Bussisõidu ajal Cataniast Palazzolosse tuli hea rahutunne sisse ning mõtlesin, et kindlasti saab see olema üks tore ajaveetmine. Buss sõitis sihtpunkti 2 tundi ning seejärel üks korraldajatest võttis mind bussipeatusest auto peale ja viis hostelisse. Hostel oli endine 18nda sajandi klooster, mida tänapäeval renditakse aeg-ajalt ürituste jaoks välja. See nägi välja nagu loss.
Esimesena suundusime korraldajaga suurde ühiskööki, kus laua taga olid ootamas minu laagrikaaslased. Kogesin väga sooja vastuvõttu ning tunne oli ülihea! Osalejateks olin mina eestlasena ainuke, siis olid veel prantslased, venelased, korealased ja hiinlased. Ilm oli kohale jõudmise õhtul väga soe ja päike oli veel lõõmav. Peale köögis viibimist läksime kirikuhoovi ja hakkasime mängima tutvumismänge.
Vabatahtlikena jagunesime iga päev kaheks grupiks. Üks grupp oli noorte teatrilavastuste ajal publikut „valvamas“, et keegi ei suitsetaks, ei istuks muru peal ega kõnniks valest kohast. Festivalil esinesid tublid itaallastest koolinoored, kes esitlesid Vana-Kreeka lavastusi. Iga näidend kestis 45 min ja iga päev oli kavas 3 näidendit.
Teine vabatahtlike grupp ootas noori näitlejaid hostelis, ning aitasid kokal neile toitu ette valmistada – pärast etendust tuldi hostelisse (kloostrisse) lõunat sööma. Toidud olid väga kuninglikud ja loomulikult väga maitsvad. Ja muidugi ise saime ka kõike proovida, tunda end luksuslikult süües kohaliku koka toodetud tšillijuustu, süüa parimat liha ja oliive ja juua veini peale (veini õpilastele ei pakutud). Hosteli grupi omad pidid koristama ka all- ja ülakorruse kööki. Me vahetasime niimoodi gruppe iga päev, et vaheldust oleks. Mulle isiklikult vast meeldis rohkem teatris olla, sest tahtsin palju päikest võtta. No ja mis salata, põletasin end korralikult ära ka! 😀
Õhtud meeldisid mulle kõige rohkem, sest igaks õhtuks valiti inimesed, kes teevad kõikidele vabatahtlikule süüa. Nii lahe oli üksteiselt söögitegemist õppida. Eriti meeldis õppida asiaatidelt toiduvalmistamist. Pidevalt käis töö ja lõbu koos, tantsisime, laulsime, mängisime. Vaba aega oli päris palju ning siis saime omapäi Palazzolo Acreides ringi käia. Mina olin peamiselt ühe hiinlase ja venelasega kambas.
Itaalias on mega odav ja vaieldamatult parim kohv. Maksad kõigest 1,50€ ning saad parima kohvielamuse. Suur kolme palliga jäätis maksab ainult 2,20€. Paremat jäätist kui Itaalias lihtsalt ei leia! Pitsa on sama hinnaga, kuid tükk see eest ülisuur ja mahlane. Koogid samuti üliodavad ja värsked. Seega käsi südamel, ma sain enda parimad maitseelamused Itaaliast.
Sain teada, et enamikes kohtades kasutatakse MOKA kohviube, mida ma ka koju 3 purki ostsin. Kusjuures huvitav fakt on see, et iga kord tuli midagi poest ostes müüjalt tšekk vastu võtta isegi siis, kui ütlesin, et ei tänan, ma ei vaja tšekki. See on sellepärast nii, et politsei võib sind tänaval peatada ning kui pole arvet ostetud asjade kohta ette näidata, on alust arvata, et oled need kaubad illegaalsel teel saanud. Tõsi küll, turistidega juhtub seda ilmselt harva, kuid kohalike seas tehakse väidetavalt aeg-ajalt kontrolle.
Itaallased on erakordselt sõbralikud ja heatujulised. Näiteks tahtsin kohalikult müüjalt turuplatsil ühe apelsini osta, aga ta ütles, et võtaksin ühe tasuta ning andis neli suurt apelsini 1€ eest.
Vaba aega oli meil üldiselt palju. Mitmel korral sõitsime kambakesti Siracusasse, mis on 40 km kaugusel Palazzolo Acreidest. Kaks prantsuse tüdrukut läksid seal ujuma ka. Ilmad tegelikult ei olnud kõige soojemad sel aastal – ca 18 kraadi päevasel ajal. Päikese käes tundus ikka soojem. Siracusas oli toimumas ka profinäitlejatega teater. Meil õnnestus Troojat vaatama minna. See oli väga huvitav kindlasti, kuid paraku itaalia keeles ning ei saanud sisust aru. Nägin seal jälle sidruni- ja apelsinpuid ja ei saanud pilte tegemata jätta.
Oma kogemusega jäin rahule ja sain kindlustunnet, et edaspidigi sellistest projektidest osa võtta. Vaieldamatult minu lemmikosa projektidest olid meie ühised ÕHTUSÖÖGID. Saime siis kõik koos olla, rääkida ja nalja teha.
Kerli osales töölaagri projektis. Laagrid kui aktiivse puhkuse võimalused leiad siit. Projektid on avatud kõigile vanuses 18+ (ülemise vanusepiirita)
