Mu seiklus algas jaanuari lõpus kui mu suur pagas rullus ühel hetkel mööda lund täis Eesti tänavaid lennujaama poole ning teisel juba Portugali märjal asfaldil. Olin teel Vouzelasse, väiksesse linna Kesk-Portugalis.
Mind võtsid lahkelt vastu MONTISE tehnikud Inês, Afonso ja Guilherme, kellega sain hiljem aja möödudes headeks sõpradeks. Nad olid väga muhe seltskond läbi selge ja segase. Mind ootas ka juba tegelikult mu esimene uus sõber Diana, ta oli kõige esimene vabatahtlik, kes oli jõudnud sel uuel hooajal ühineda. Koos olime me külalistemajas 3 nädalat toakaaslased kuni tal koolivaheaeg läbi sai ja oma igapäevaellu naases.
Mäletan oma esimest tööpäeva eriti hästi. Olin Diana ja Guilherme’iga Levidese nimelisel maavaldusel metsatukas, kammimas maa-ala läbi otsides varem istutatud puid pika heina ja okste vahelt ning tehes neid rohkem silmatorkavamateks märkisime neid pikkade toigastega. Nägin järsku, et olin võõrsi metsas ajas natuke tagasi rännanud – olin ümbritsetud Eesti sügisega (lihtsalt rohkem mägisem). Olin alati mõelnud millised näevad välja soojamaa talved ning lõpuks sain oma kaua oodatud vastuse. Lõunapausil jooksime autosse oma tehtud võikusi sööma, sest meieni oli jõudnud uus vihmapilv. Iga õhtu oli meie väike toakene täis metsa lõhna, (selle küüsist ei pääse) rippuvaid riideesemeid igal pool, sest need pidid öö otsa kuivama 24/7 ja lõputut juttu, sest nii paljust oli lihtsalt rääkida koos Dianaga.
Mu järgmised 3 kuud läksid ruttu. Talve perioodil me istutasime erinevatele MONTISE maa-aladele erinevaid kohalikke puu ja põõsaste liike. Kui kevade päikesekiired hakkasid meid tihemini piiluma aprillis, alustasime puudel okste lõikamisega. See oli oluline, et toetada puude naturaalset taastumist, sest kui koduaias pügame õunapuid kasvama alla poole, et oleks kergem vilju korjata, on looduses oluline, et noored puud kasvaksid kiiresti kõrgusesse. Alati kui rutiinsest tööst vaheldust oli vaja, anti meile aeg-ajalt tööks akaatsia puude tüve koorimise ülesanne. Akaatsiad on Portugali metsades arvukad võõrliigid ja nuhtlused, kes ei sure ära lihtsalt raiumisega, vaid neilt peab maapinna lähdalt koore eemaldama, et puu ise mõne aastaga välja sureks. Õhtuti pidin kõik tehtud töö järje hoidmiseks exceli tabelitesse kirja panema ning iga nädal pidime kirjutama lühikese raporti me tegevustest. Need läksid Montise blogisse üles, et inimesteni jõuaks vabatahtlike toimetused.
Peale selle, et sain puude istutamise ja pügamise selgeks, õppisin iga Montise maa-ala taustaloo kohta, kuidas üks või teine Montise valdusesse sai, mis nendega oli minevikus juhtunud, et nad tänapäeval sellises seisus on, mida nad seal juba teinud on, miks on oluline, mis me just praegu teeme, saime arutleda, kuidas Portugalis loodust hoitakse ja mis seadused siin looduse kaitseks käiguks on, tekkis palju huvitavaid võrdlusi kodumaa metsadega, sain ulatusliku arusaamise, kuidas Montise-laadsetes organisatsioonides elu käib ja enne kui isegi aru sain olid mul ka puude ladinakeelsed nimetused selgeks saanud.
Vaieldamatult suurt osa mu reisist mängisid kõik inimesed kellega kohtusin. Mul oli megalt vedanud, sest kõik nii tehnikud, teised vabatahtlikud, kellega elasin kuni naabriteni ja suvaliste inimesteni tänaval välja – olid nii siiralt ägedad ja lahked inimesed. Olen neile kõigile nii tänulik. Tänu neile õppisin enda kohta palju uut, sain palju mõtisklusmaterjali, millega avardasin oma silmaringi, õppisin keeli ja lihtsalt tundsin rõõmu elu üle. Jään neid kõiki mäletama ja kindlasti hoian nii paljudega kellega vähegi võimalik ühendust.
Mu pikaajalime vabatahtlik töö Portugalis oli üks parimaid otsuseid oma vaheaastal. Sain sellest kogemusest kõik mida lootsin saada – vahelduse igapäeva elust, mõtiskleda mida ma edasi tahan teha, õppisin palju uut nii enda kui looduse kohta ja jätsin endast positiivse märgi maha.
