2020 aasta august viis mind kaheks kuuks Horvaatiasse. Elasin, töötasin, reisisin ja veetsin aega 9 teise vabatahtlikuga üheksast erinevast riigist (Poolast, Bosniast, Prantsusmaalt, Iirimaalt, Sloveeniast, Jordaaniast, Luksemburgist, Portugalist, Hispaaniast). Elasime Zagrebis ühes väikses hostelis, kõik eluks vajaminev oli jalutuskäigu kaugusel. Eelnevalt Horvaatias ringi reisides ei osanud ma mõeldagi sellest, et kunagi sinna kaheks kuuks kolin. Kuigi arvasin, et reisides nägin ja kogesin juba paljut ning tean riigist nii mõndagi, siis esimesed üllatusmomendid tabasid mind juba esimestel päevadel. Kuna tegu oli minu esimese välismaal elamise kogemusega, oli võõras kultuuriruum ja selles kohanemine uus ja huvitav kogemus. Projektis osalemisele lisas tohutult juurde see, et teised vabatahtlikud olid erinevatest riikidest. Lisaks Horvaatia kultuurile ja keelele jäi aega avastada ka kõigi teiste vabatahtlike kultuuri, keelt, toitu ja filme.
Meie ülesandeks oli kahe kuu vältel korraldada õpitube kohalikele lastele, tutvustada Euroopa väärtusi, enda kultuuripärandit, korraldada festivale kohalikele noortele ning üleüldse edendada kohalikku elu ja vaba aja veetmise võimalusi. Projekti käigus said kõik vabatahtlikud viia läbi õpitube enda kultuuri tutvustamiseks ja korraldada ühe või mitu üritust noortele. Korraldamise osas olid vabad käed – organisatsioon toetas nii nõu kui jõuga ja ka kõige absurdsemad ideed said reaalsuseks. Lisaks tööle lastega oli projektis oluline iseenda arendamine – noori suunati ja toetati oma ideid ellu viima, kogukonna teemadel kaasa rääkima, julgustati korraldama erinevaid üritusi. Organisatsioon toetas igakülgselt igaühe enesearengut nende kahe kuu vältel.
Kahjuks COVID-19 olukord võttis meilt ära palju võimalusi, mis varasematel gruppidel samas projektis osaledes olid. Seetõttu oli tööd lastega planeeritust vähem, kuid sellest hoolimata ei lasknud me pead norgu ja võtsime projektist maksimumi. Vabadel päevadel osalesime erinevatel vabaõhuüritustel, käisime karaokebaaris, matkasime ja telkisime mägedes, päevitasime, ujusime, külastasime loomaaeda ja rahvusparke. Käisime muuseumites, osalesime erinevates tantsutundides ja tegime kõike, mida kohalikud ja hostelis peatuvad turistid soovitasid. Nädalavahetused olid meil üldiselt vabad, sageli pakkisime juba neljapäeva õhtul oma seljakoti kokku – ujumisriided, desovahendid, näomaskid ja joogivesi ning sõitsime mereäärde. Kes on Horvaatias käinud, see teab, et suve lõpp ja Horvaatia rannik on match made in heaven.
Vabatahtlik teenistus välismaal on see miski, mida julgen soovitada kõigile noortele. Need kaks kuud möödusid nii kiirelt, kuid need andsid mulle rohkem, kui mitu aastat oma mugavustsoonis ja kindlas rutiinis elades. Küsimusele „Kas läheksin uuesti?“ vastan täiesti kindlalt „Jah!“ See kogemuste ja teadmiste pagas, millega vabatahtlik teenistuselt naaseb, ei ole võrreldav mitte millegagi. Seda lihtsalt peab ise kogema!
Projekt on rahastatud Euroopa Solidaarsuskorpuse poolt. Tekkis huvi? Kirjuta meile ja leiame sulle samuti projekti!
