Umbes-täpselt aasta eest siirdusin vabatahtliku teenistuse raames Minski, Valgevenesse. Toona jäi Minsk sõelale väga pragmaatilistel põhjustel, kuid kindlasti ka tema pigem eksootilist laadi hõnguga. Ah et kuidas eksootiline, tärkab koheselt peas küsimus, on ju too riik ei kaugemal kui pelgalt Läti taga, vihjates siinkohal Leedu numbrimärkidel ilutsevale LT’le, ehk maakeeli Läti taga… Teisest küljest aga vaadakem peeglisse, kuna keskmise eestlasena reisiplaane koostades tõmbas ka mind ikka Vahemere piirkonda & muudesse traditsioonilistesse Euroopa sihtkohtadesse, isegi kaalumata kiikamast naabrite tagahoovi. Usutavasti just see teadmatus, see salapära mind nõnda köitma hakkaski. Kui nüüd paari sõnaga lahata ka toda pragmaatilisuse aspekti, siis loomulikult ei olnud Valgevene aastate jooksul, mil ma oma osalust tolles projektis kaalusin minu esimeseks valikuks. Ikka käisid laualt läbi Portugalid, Hispaaniad & Itaaliad, kuid noodesse ma valituks ei osutunud & ega’s ma toona seda ülemäära läbi ka ei elanud, sest tagasi mõeldes ma selliseks elumuutuseks 100% valmis ka polnud. Valgevenes toimunud projekt see-eest jõudis minuni aga igati õigel hetkel. Nimelt olin ma järjest jõulisemalt otsinud uut väljakutset, kuna polnud rahul oma elu korraldusega ning vabatahtlikuks hakkamine Erasmus+´i raames tundus olevat see ainuõige valik. Olin nimelt osalenud ~20 noortevahetuses & treeningkursusel Erasmus+’i alt, kus alati tõstatati too vabatahtliku teenistuse teema ning see tundus igati huvitav, kuid lõppes minu jaoks mõttereaga, et küll jõuab… Jõudiski, kuid võrdlemisi viimasel hetkel, kuna vanus hakkas juba peale pressima & sestap pidi ka lõpuks tegutsema. Seda esiteks. Teiseks jõudis minuni „siseinfo,“ et olla projekt Minskis, millele miskil põhjusel polevat ainsatki huvilist. Kiired kalkulatsioonid peas tehtud leidsin, et too võiks absoluutselt miskit minu jaoks olla. Ning kolmandaks oli mul kindel soov tolles teenistuses olles mõnd võõrkeelt arendada. Kui algselt tundus üsna romantilisena osata itaalia või hispaania keelt, siis tolleks hetkeks oli selge, et Eestis kulub vene keele oskus igati marjaks ära, eriti kuna viimased 3 aastat oli tööalaselt sisuliselt igapäevaselt toda vaja läinud, kuid mina ei vedanud ka kõige elementaarsemate asjade ütlemisega välja. Olukord vajas karjuvalt parendamist!
Ega ma teab mis ootuste & lootustega lennuki peale ei sammunud. Olles ajapikku mõnda juba näinud & kogenud, siis sellest tulenevalt üritan ka omad ootused võimalikult tagasi hoida, sest elu on mulle näidanud, et peaaegu mitte kunagi ei suju asjad plaani päraselt & luues omale mulli täis ootuseid & lootuseid on see kiire lõhkema & kogu kogemusele halva maigu jätma. Nimetagem seda siis ambitsioonituseks, elukogemuseks või laiskuseks – minu jaoks see toimib. Mäletan vaid ääretut ärevust kõige saabuva ees…
Minski jõudes olid esimesed päevad täis üllatusi & avastusi, nagu kolimiste puhul ikka, ainult et nüüd oli peaaegu kõik uus. Veel enne tööle asumist tuli end sisse seada uues eluasemes, mida jagasin neiuga Türgist & tüübiga Luxembourgist, ka see kooslus ei lakanud üllatamast ning nood üllatused polnud alati positiivsete killast… Kontorisse lõpuks jõudnuna leidsin aga eest väga sõbraliku kollektiivi, kes töö juures veedetud aja üsna meeldivaks muutsid, kuid samas minu tööülesannete kirjeldamisega mõnevõrra jänni jäid, öeldes – “You can do whatever you want…” kuid mis mind just ülemäära ei aidanud. Lõpuks hakkasime üle nädala korraldama koos kolleegiga English Speaking Club’i, mis kohati üsna menukaks kujunes, kohati aga üldse mitte. Lisaks sellele jagus mulle igapäevaseid toimetusi & tegevusi, mis küll – tuleb tunnistada – kaunis lihtsakoelised & pigem jooksupoisi ametit meenutasid, kuid samas linna tundma õppida aitasid. Etteruttavalt võib öelda, et eelnevalt paberi pealt loetud tööülesanded & reaalsus kohe kuidagi kokku ei langenud & üksjagu küsimusi hoopis tõstatasid. Kuid selles süüdistan eeskätt iseennast, sest vastavalt oma eelmainitud uskumustele said ootused liiga kõrgeks aetud & sestap ka pettumus suur.
Nii umbes kuu või poolteist peale saabumist oli aeg värskeid vabatahtlike koondavaks treeninguks, mis L’vovis toimus & kus rahvast Moldovast, Ukrainast & Valgevenest. See oli vaieldamatult minu jaoks esimese perioodi (oktoober – jõulud) tipphetkeks, sest mitte ainult polnud tegemist huvitava treeningu & reisuga, vaid ka võimalusega trehvata sarnases olukorras olevate tegelastega, kelledel võrdlemisi lihtne samastuda minu probleemide & läbielamistega. Samuti ei saa ka salata, et tollelt ettevõtmiselt sain ka paar head sõpra, kelledega terve projekti vältel ühendust pidasime, mis jällegi kogu kogemusele kaasa aitas.
Nagu öeldud, siis jagasin oma projekti aja sisuliselt kaheks perioodiks, millede vahepeal jõuludel Eestis käisin. Esimest perioodi ma pigem hea meelega ei meenuta, kuna kogesin üllatavalt suurt koduigatsust, mille tekitas tõik, et ma ei suutnud omale Minskis sõpru leida & mida omakorda võimendas Eestis olles paljude sõpradega trehvamine. Oli selge, et niimoodi edasi minna ei saa, mistap tagasi minnes hakkasin ka agaramalt igasuguste kultuuriliste & muud laadi organiseeringute tegemistest & toimetustest osa võtma, mille tulemusena ka tasapisi hakkas mu sotsiaalne sfäär kasvama ning mis omakorda tähendas minu jaoks oluliselt huvitavamat & põnevamat aega. Ühtlasi muutusid ka töö juures ülesanded minu jaoks köitvamaks & sisukamaks, sest kolleegi teise riiki kolimise – kusjuures juba teise, selleks ajaks – tõttu tollest English Speaking Club’ist enam asja ei saanud, sestap mängisin kaardid pisut ümber & hakkasin korraldama mälumängu, mis ootamatult menukaks muutus & meite kontori mahutavuse proovile pani. Kahjuks sain toda ettevõtmist vaid kahel korral organiseerida, sest koroona juhtus.
Eks too koroona teema ole suht ammendunud & kõigil ole miskid kogemused tollega, aga Valgevene paistis väga eredalt silma selles kontekstis oma ignorantsusega. Olgugi, et mõneti võis jääda vastutustundetu mulje, kuid samas ei saa salata, et sel ajal seal viibimine oli tõeline privileeg. Ajal, mil muu maailm kõik rohkemal või vähemal määral järjest lukku läks & üritusi ära jäeti, tõusis Valgevene jalgpalli liiga maailmas enim vaadatud liigaks, president oli pidevalt rahvusvahelises pildis soovitades rahval koroonaga võidelda sauna, põllutöö & pitsi tõstmisega. Mingi soovituslik 1,5 meetrit distantsi hoidmine justkui oli kavas, kuid ega keegi seda ei järginud & ka mingit kontrolli sellele polnud. Elu läks näiliselt vanas rütmis edasi, olgugi, et algselt kehtestati igast kodukontorid väljamaistes ettevõtetes & osad inimesed võitlesid häälekalt igasugu isolatsioonide & muude ettevaatus abinõuete eest, kuid ka nemad väsisid üsna kiiresti & läksid oma eludega tuttavas rütmis edasi. Samas isiklikult võtsin alguses toda värki üsna tõsiselt, sest analüüside tulemusi oodates veetsin mõned ööd haiglaski & meie kontor suleti ettevaatusabinõuna & jäigi sisuliselt suletuks kuni minu projekti lõpuni. Samuti siirdusid üsna paljud vabatahtlikud tagasi oma koduriikidesse, seda siis turvakaalutlustel, kuigi mina sellest päris täpselt aru ei saanud & võtsin koheselt vastu otsuse Minski jääda, mida ka saatkonna töötajaile selgitasin & kordagi kahetsema ei pidanud.
Kuna kontor oli suletud & olukord oli nagu ta oli, siis andis see mulle võimaluse pisut põhjalikumalt Valgevenes ringi kolamiseks – seal säärast tegevust miski ei pärssinud. Jah, võib-olla pisut vastutustundetu käitumine arvestades, et meie kontor oli suletud & ehk oleks minagi pidanud säärast joont hoidma. Samas – When in Rome, do as the Romans – kas pole?… Antud juhul roomlased, ehk kohalikud ei paistnud endeid häirida laskvat noodest „vabast maailmast“ tulevatest sõnumitest & hoiakutest – eriti veel kuna ilmad muutusid järjest soojemaks & rannahooaeg lähenes – seega otsustasin nõnda toimida ka mina. Üheks peamiseks põhjuseks pealinnast väljapoolegi põigata oli kindlasti soov mitte liigituda tegelaseks, kes veetnud Valgevenes peaaegu aasta, kuid Minskist väljapoole pole sattunud. Säärast asja ma ei salli, aga Minskis kohtasin jällegi küll & veel sääraseid inimesi, kes kogu elu Minskis elanud & ehk külastanud ühte-kahte teist linna Valgevenes, kuid see-eest sõrmedest vajaka jääb, loetlemaks üles kõiki riike, kuhu nad reisinud kõik on. Arusaamatu minu jaoks. Ma küll mõistan soovi avastada & väisata uusi paiku, kultuure & riike, kuid ometi lähtun ka vähemal või rohkemal määral ütlusest – enne Pariisi käi ära Nuustakul… Tõsi ta on, et oli hetki tolle aja jooksul, mil ka mina kaalusin retki teistesse riikidesse, nii puhkuse mõttes, kuid pigem õnneks neist asja ei saanud, mis andis mulle võimaluse kohalikku „Nuustakut“ paremini tundma õppida. Ja ma pean tunnistama, et nähtu jättis mulle väga positiivse & kustumatu mulje.
Kui tuua paralleele Eestiga, siis „Tallinn, see ongi Eesti“ on Valgevene konteksti teisendatult sama moodi käibel, kuid kui Eestis me ütleme seda pigem naljaviluks, siis seal seevastu täiesti tõsiselt, sest valdav osa inimesi pole lihtsalt huvitatud siseturismist. Samuti ei meeldi valgevenelastele eriti looduses käia, mis meil jällegi üpris populaarne on. Eks ma täheldasin veel mõningaid sisulisi erinevuseid eestlaste & valgevenelaste vahel, kuid detailidesse laskumata võin täiesti kindlalt väita, et üldjoontes on elu väga sarnane, inimesed seisavad silmitsi samade väljakutsetega & tunnevad rõõmu sarnastest asjadest. Muidugi on kogu olukord totaalselt muutunud pärast augusti alguses toimunud valimisi, millele järgnesid rahutused, riigivõimu häbiväärne kuritarvitamine & absoluutne segadus, aga seda mina oma silmaga enam ei näinud, seega sellest ka väga süvitsi pajatada ei saa. Kuidas mina jään Valgevenet mäletama, on riiki, kus paljuski sarnaselt Eestile pole kulda ega karda, mägesid ega isegi merd, kui just Minski meri, milleks nad kohalikku veehoidlat kutsuvad välja jätta, kuid see-eest on ohtralt metsa, järvi, rabasid ja muud looduskaunist. Põhjendamatult palju & iganenud bürokraatiat, autorikraatiat ning hoomamatut ajaloolist tragöödiat & draamat, kuid mille kiuste on inimesed siiski uskumatult särasilmsed, targad, sõbralikud & abivalmid. Lihtsalt võrratu maa!
Kas ma soovitaksin säärast ettevõtmist ka teistele, on loomulikult kohustuslik küsimus, millele tuleb veel ilmtingimata igasuguse tagasisidevormi lõpus vastata… No ja muidugi ma soovitan seda kindlasti ka kõigile teistele huvitatuile. Eks vabatahtlikuks minemiseks ole inimestel erinevad põhjused & motivatsioonid, mis tuleks küll ennem enda jaoks läbi mõelda, kuid üldiselt ei ole ma veel kohanud kedagi, kes kahetseks säärase sammu astumist. Muidugi tuleb ikka ette pettumist kas siis tööülesannete, elamistingimuste, korterikaaslaste või mille iganes üle, kuid need on pigem lahendatavad & pole reeglina esimesed asjad, mis meenuvad mõeldes tagasi oma kogemusele, vaid just see elukool, mille säärane kogemus annab. Loomulikult on veel „kergendavaks asjaoluks“ tõik, et sa ei ole kunagi päris üksi, vaid sul on alati inimesi ümber kellede poole oma muredega pöörduda & kes reeglina igati abivalmid on. Seega muidugi kaaluge, unistage, minge proovige…
Priit out!
Projekt on rahastatud Euroopa Solidaarsuskorpuse poolt. Tekkis ka soov välismaale vabatahtlikuks minna? Kirjuta meile!
