Veetsin oma juunikuu EstYesi kaudu eeslite ja moskvitšite keskel – töötasin nimelt kuu aega vabatahtlikuna TFCF-nimelises organisatsioonis (TFCF = Taiwan Fund for Children and Families) Kõrgõzstanis. Õpetasin vähekindlustatud peredest pärit lastele inglise keelt ja viisin läbi kunstitunde, ise samal ajal uutes elutarkustes, tähelepanekutes ja märkamistes kümmeldes. Õppisin ja kogesin kuu aja jooksul meeletult palju! Nägin viletsust ja nälga, räämas hoove, prügihunnikuid, ebavõrdsust, ebaõiglust ja purunenud lootusi. Mängisin õhtuti lagunenud paneelmajade hoovides lastega, kes polnud päeva jooksul midagi suhu pistnud, ja vestlesin noorte naistega, kes nägid oma eksistentsi mõtet vaid abiellumises ja järjepidevas sünnitamises. Samas pidasin maha ka äärmiselt sütitavaid vestlusi noortega, kel on visioon paremaks tulevikuks.
Teemasid, millega süvitsi tegeleda, oli lõpmatult palju: keskkonnareostus ja inimeste teadlikkuse tõstmine jäätmekäitluse osas, sooline ebavõrdsus, korruptsioon, vaesus… Tervitasin iga hommikut uute revolutsiooniliste mõtetega ja jooksin omadega keskmiselt seitse korda päevas ummikusse, kuna ühiskonda sügavale juurdunud status quo takistas kõiki mu ideid. Pidin hingama ja rahunema. Minust oli sõge eeldada, et suudan niivõrd lühikese ajaga ühiskonnas suuremahulisi muutusi läbi viia. Jälgisin olukorda kõrvalt, vaatlesin. Ometi suutsin ka üht-teist ära teha: käisime minu eestvedamisel noortega metsa alt plastpudeleid korjamas, millest meisterdasime kunstitunnis pisemate lastega plastmasskalu, ja üritan hea sõbranna toel käima tõmmata programmi naiste seksuaalhariduse tõstmiseks. Näis, mis sellest välja tuleb!
Jagasin juba oma töömuljeid, keskendun nüüd mõne lausega ka riigile ja kohalikele. Kõrgõzstani puhul on tegemist tõepoolest kontrastide maaga, kõlagu see kuitahes suure klišeena. Hingematvate mäepanoraamide esiplaanil ajavad karjapoisid autode keskel lehmi, autod manööverdavad kuidas jumal juhatab, valgusfoori asemel reguleerib ristmikku hoopis jalapingil istuv vanamemm, kes tõmbab kindlate intervallide järel üles nööri, takistades nõnda autodevoolu ühel ristuvatest teedest… Kontrastiks fantastilistele loodusvaadetele vedeleb kõikjal prügi, peamiselt plastmass (sellest sai juba veidi pajatatud). Inimesed elavad vaeselt, see torkab kohe silma. Räämas hoovid, lagunenud kortermajad, katkised mänguväljakud möödunud sajandi keskpaigast… Ometi käiakse tänaval valdavalt ringi iPhone 10’ga – 10aastastel on Snapchat ja Instagram ning pleekinud rätikestega memmedki näpivad telefoni. Instagram tundub olevat tõeline prioriteet (või olen mina lihtsalt kummalisel kombel komistanud inimeste otsa, kes on lahkel häälel palunud, et ma neid jälgima hakkaksin, kuna neil on hetkel käimas suur “follower’ide kogumise protsess”). Tänavapildis domineerivad igasugused GucciMuccid, laiad pihavööd ja leopardimustrid – riided, mida meil leiab valdavalt Sepa turult. Teedel kehtib parempoolne liiklus, ometi sõidavad südamerahuga ringi ka parempoolse juhiistmega autod. Poodides arveldatakse täishindades. Tooted maksavad näiteks 27 som’i või 135 som’i, ei mingit tülikat müntidega jahmerdamist. Viie som’i eest saab lasta end kaaluda – Biškekis kohtab päris palju kohalikke, kes istuvad kaalu kõrval taburetil ning on valmis kasseerima sularaha igalt möödujalt, kes peaks ilmutama huvi oma massi või kehamassiindeksi vastu. Süües ei kasutata nuge, suuremaid tükke lõigatakse kahvliga või süüakse üldse käega.
Kohalikud on ääretult soojad ja külalislahked, valmis teene osutamise nimel kas või nahast välja pugema. Väisasin ramadaani lõpupidustuste ajal oma kolleegi ja hea sõbranna Kunduze sugulasi, kusjuures mind koheldi kui kuningannat. Viletsatest elamistingimustest hoolimata tervitati mind kõikjal kodudes avasüli, suruti toidumoona all ägiseva laua taha ja kallati muudkui teed juurde. Just Kunduz avas mulle ukse kirgiislaste igapäevaellu – tema usinus ja kõrge töömoraal on mulle suureks eeskujuks. Kunduz seletas, et lisaks “tavatööle”, mis on hädavajalik pensioni kogumiseks, tuleb keskmisel kirgiislasel rahmeldada veel vähemalt kahel-kolmel töörindel, teenimaks igapäevast leiva- ja jahuraha. Ta ise rabab täiskohaga sotsiaaltöötajana, hoiab nädalavahetustel 16 (!) tundi päevas vanemate köögiviljapoel silma peal ja lisaks kõigele andis ta äsja sisse magistritöö. Niiviisi rabab kogu tema suguvõsa. (Muidugi elab ka Eestis palju inimesi vaesuses, kuid Kõrgõzstanis on mastaap veel suurem.
Lõpetuseks veel üks tore seiklus, mis tõendab kirgiislaste lahkust. Tuleb välja, et Kõrgõzstanis on ääretult lihtne hääletada. Plaanisin oma esimesel vabal nädalavahetusel taamal laiuvate lumiste mäetippude otsa matkama minna. Koostasin iseseisvalt paraja marsruudi ning leidsin bussigi, mis mäejalamile viiks – bussisüsteem toimib siin nii, et kellaaegu ei eksisteeri, niisamuti bussipeatuseid. Tuleb lihtsalt tee ääres passida ja juhile peatumiseks viibata, kui buss juhtub mööda sõitma. Üks sõit = 10 som’i (umbes 13 eurosenti). Reaalsuses näebki see välja nii, et buss korjab iga 50 meetri järel inimesi peale. Nõnda oleks mu 17kilomeetrine teekond veninud 2GIS’i andmeil (kuldne äpp Kesk-Aasias ühistranspordi kasutamiseks) umbes tunniseks. Mitte just kõige kutsuvam väljavaade. Erinevad reisifoorumid tunnistasid Kõrgõzstanis hääletamise ohutuks, seega söandasin proovida.
No täitsa lõpp!!! Olin seisnud püstise pöidlaga ehk vaevu 40 sekundit, kui juba korjas üks kutt mu oma minikaubikusse, millel puudusid kõik istmed peale juhi oma. Kükitasin. Meil jäi algul jutt (minu vene keele tase on 1- ja tema inglise keele oma 2+, nii et kahe peale kokku tubli 3), et ta viib mu poolele teele, ent siis otsustas ta viia mu juba mäejalamile välja, seejärel meile jäätist osta ning seejärel mind mäeahelikus “kaks-kolm tundi ringi sõidutada, sest jala käies ei näe pooltki nii palju”. Kehvast teekattest tulenevalt liikusime (õigemini põrkusime) üles-alla tunduvalt rohkem kui edasi, kuid tasapisi me siiski kulgesime. Ajasime keelebarjääri arvesse võttes täitsa asjalikku juttu ning kus sõnadest puudu jäi, seal tuli appi laul. Ta ümises mulle kirgiisi rahvaviise ning peagi leidsime end täiel rinnal laulmas hoopis krokodill Gena laule. Öelge siis veel, et vene multikad ei ühenda! Ühel hetkel vaatas ta kütusepaagi näidikut ja ütles oi-oi – see oli üpris universaalne nending. 😀 Olime keset eimiskit ning veeresime edasi vaid viimaste kütusepiiskade toel. Palvetasime, et meie teele satuks mõni rändkarjakasvataja, kusjuures meil oli peale mitmeid nurjunud katseid ka õnne. Meid aitas hädast välja kohalik traktorist, kes sõitis veel ekstra naaberfarmi voolikut tooma, millega kütuse paagist kätte saaks… Nii et lõpp hea, kõik hea!
Loodusvaated. Kõrgõzstan 2019.
Olen ääretult tänulik, et mulle langes osaks niivõrd kirgastav kogemus! Kõnnin Eesti pinnal ringi hoopis teravamate meeltega; mulle tundub, justkui oleks keegi mu silmad lahti rebinud ja kõrva karjunud: “Vaata ometi, kui hästi sa elad ja mis mujal maailmas toimub!”
Hindan sügavalt kõiki reisi jooksul saadud õppetunde ning olen veendunud, et vabatahtlikutöö Kõrgõzstanis ei jää mu viimaseks seikluseks EstYesiga. Seni, kuni mälestused settivad, hävitan aga jõudsasti halvaad ja krõbistan magusaid pähkleid, mida sai kunagi ammu-ammu ka Maximast – Bishkeki turul müüdi neid kuhjades. Niisiis oli Kõrgõzstanis käik ka pisike pilguheit lapsepõlve.
Järgmiste seiklusteni!
Maris Pedaja
