5-6 aastat kuklas tiksunud mõte teha vabatahtlikku tööd sai septembris 2018 reaalsuseks. Asusin elama Põhja-Taani, väikesesse sadamalinna nimega Løgstør. Esialgu oli imestus suur. Õhtul kell 18 on linn välja surnud ja oled ainus inimene tänaval, kes pool 9 õhtul pimeduses veel jalgrattaga poodi piima järele väntab. Aastaid Tallinna inimesena elanuna oli see ühest küljest veidi harjumatu, teisalt muusika minu kõrvadele. Orav rattas rutiin, kool-töö-hobid, oli minust elurõõmu vaikselt välja pigistanud. Sain lõpuks ometi rahulikumalt hingata! Igapäevaselt töötasin erivajadustega õpilastega nagu enne projekti algust Eestis, mistõttu valisingi vabatahtliku töö enda kutsumuse järgi. Eks mul oli ikka mõtteid peas minna Mehhikosse kilpkonni päästma, kuid ambitsioonikas nagu ma olen, peab mul enamik asju eesmärgistatud olema.
Kooli nimeks, kus töötasin, oli Limfjordsskolen ja seal õppisid/elasid noored inimesed vanuses 17-20 eluaastat. Väga palju oli noori Downi sündroomiga. Lisaks oli õpilasi autismiga või aktiivsus-tähelepanuhäirega. Õpilasi, kel oli kergem või raskem intellektipuue, kelle elu möödus ratastoolis ja nii palju muud. Spekter oli lai ja minul silmad säramas, et oohhhooo, kui palju on õppida ja oi kui äge! Kuna tegemist oli kooliga, mille kõrval asus ka õpilaskodu, siis oli kolleege mul jalaga segada. Julgen ausalt öelda, et Taani kolleegid on mul senimaani küll ühed rõõmsaimad ja särasilmseimad olnud. Koolis oli nii palju positiivsust, üksteise toetamist, tiimitööd ning üksteise tugevustele keskendumist. Seda, mida keegi ei oska või halvasti teeb: pyt med det (ehk: las minna!). Me oleme kõik erinevad.
Projekti käigus kujunes igal vabatahtlikul välja oma õpilaste grupp, kellega töötati ja minul olid kõik tüdrukud, kokku 6. Õpilased elasidki õpilaskodus oma gruppides, koolis olid grupid veidi erinevad. Koolitundides toetasin õpetajaid erinevate ülesannete täitmisel a’la too värvilist paberit, juhenda õpilasi, terita pliiatseid jpm. Ehk aita kõigega, millega parasjagu vaja. Töötasin ka korra nädalas õpilaskodus oma grupis ning sain näha sotsiaalpedagoogi tööd. Käisin oma tüdrukutega kaltsukatuuridel ja õpetasin, et ilusaid riideid saab vähese rahaga. Külastasime loomade varjupaika, valmistasime taimetoitu, kuna olen ise suur taimetoidufänn, lakkisime küüsi, mängisime lauamänge ja lihtsalt nautisime üksteise seltskonda.Neljapäeva õhtuti juhendasin oma pisikest joogagruppi, mis koosnes 8 õpilasest. Olen alles algaja joogaõpetaja, kuid mul on sellesse suur usk. Eriti usun jooga tervendavasse mõjusse erivajadustega inimeste puhul. Minu projektis oli ka 2 teist vabatahtlikku. Üks noormees Kanadast ja teine noormees Prantsusmaalt. Elasime kõik koos ühes korteris, igal ühel oma tuba-oma luba! Olime üsna erinevad ning iseseisvad oma tegemistes-olemistes, kuigi aeg-ajalt ikka jõime reede õhtuti koos õlut ning muljetasime möödunud nädalast.
Oma vaba aega sisustasin peamiselt jooksmise ja talisuplusega, jaanuaris alustasin ka ringtreeninguga, et musklit veidi pumbata. Aega iseendale oli tohututes kogustes, seega tuli oma päevi täita. Aega oli lugeda, käia kinos, teatris ja kontsertitel, tutvuda Taani kultuuri ja inimestega selle sees ning muidugi uinakuid teha, sest teises kultuuris elamine paratamatult väsitab. Ja Taani hygge ju tähendabki elu rahulikult võtmist!Oma projekti käigus, lisaks teistele vabatahtlikele, leidsin endale ühe väga hea taanlannast sõbranna, kes aitab mul taani keelt ikka meeles pidada ning kes loodetavasti tuleb mulle üsna pea külla. Igatahes, jääb väike Taani mulle sügavasse südamesse ja juba praegu igatsen seda ilusat rannajoont, soojust ning rahulikkust, mis neist inimestest õhkub. Küllap lähen varsti-varsti külla!
Liina töötas Taanis vabatahtlikuna Euroopa vabatahtliku teenistuse projekti Solidarity in Denmark 2018-19 raames. Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.
