Mina käisin 2016. aasta augustis Mehhikos merikilpkonni päästmas. Võin julgelt väita, et see oli minu möödunud aasta eredaim mälestus. Samuti olen kindel, et läheksin seesugusele rännakule uuesti.
Hoolimata sugulaste-sõprade korduvatest püüdlustest panna mind mõtlema, kas üksi „narkomaanide ja kurjategijate riiki“ (See arvamus on minu kogemuse põhjal täiesti vale!) minna on ikka hea idee, astusin ma siiski vapralt meie augustikuu külmal hommikul lennukile. „Vähemalt pole ilma, mida igatsema jääda,“ oli mu viimane mõte, enne kui lennujaamas isale viimast korda lehvitasin ja unist-rõõmsat nägu tegin. Eks ma pisut olin ikka mures ka: mina, üsnagi tagasihoidlik, täiesti üksi, nii kaugele, kohalikku keelt ei oska ja nii edasi. Usun, et need „lennujaama mõtted“, mis tulevad pärast pikka reisiootust-ärevust ja ettevalmistusi, ongi kõige pidurdavamad ja tekitavad kontrollväravaid läbides kõhklusi, kas ma ikka peaksin minema, kodus on ju lihtsam, mugavam ja tuttavam. Just sellepärast tulebki minna! Ja mida kaugemale, seda põnevam.
Mina alustasin nädalase keele laagriga. See oli midagi muud kui tavaline keeletund õpikute ja koduste ülesannetega. Noored õpetajad tutvustasid meie pisikesele grupile kohaliku elu võlusid, ent ühtlasi saime kohvikutes ja turul ka pisut hispaania keelt harjutada. Näiteks käisime koos salsat tantsimas (mõnusalt erinev tüüpilistest ööklubidest), katsetasime mehhikopäraseid roogasid, seiklesime oma keelegrupiga „kodulinnas“ ja selle lähiümbruses ning imetlesime (eriti mina) värvikirevat turgu. Selline sujuv algus oli minule äärmiselt sobiv: sain vaikselt sisse elada ning mehhiklaste ja nende vähemalt pooletunniste hilinemistega harjuda. Reisi algul kaduma läinud kohver (jah, pidin esimesed neli päeva olema minimaalse varustusega :)) jõudis tänu kohalike abile kiiresti minuni. Inimesed olid tohutult abivalmid, nad panid mind tundma, et olen nende keskel, selles riigis teretulnud. Grupiga tegime veel ühiseid kokandusõhtuid, kus pakkusime oma kodukohale iseloomulikke toite, näiteks saime tõelist Itaalia pasta carbonarat (köögis on hoopis teine õhkkond ja toidul teine maitse, kui itaallane kokkab, spagetid stopperi järgi podisemas). Mina meie musta leiva (sellest tegin magustoitu), ingveriga mee ja Komeedi kommidega olin üsnagi populaarne. Eriti kuum kaup oli muidugi pakk Komeete. Üks tüdruk lubas isegi pool kommi igavesti alles hoida ning paberi raamida lasta. See pisike linnake ja need inimesed meie rühmast said mulle väga armsateks. Peamine põhjus, miks Mehhikosse läksin, oli aga siiski kilpkonnalaager mere ääres (Olin helesinist merd ja päikest ju kohutavalt oodanud!).
Laagripaika jõudes olin haige (tüüpiline kõhuhaigus), ent jällegi kohalike suure südame ja „imerohtude“ (mida isegi kõikvõimas Google ei tunnistanud) abil sain paari päevaga vaevast lahti. Kuni lõunani oli ilm iga päev suurepärane, paistis päike ja oli soe, kuid õhtuti kiskus pigem pilviseks, sattusingi Mehhikosse tegelikult vihmaperioodil. Samas nii oligi ühele põhjamaalasele lihtsam: kuumus ei tapnud ja õhtusel ajal sai ka veidi linnakest avastada. Süüa saime korralikult: hommikuti pannkoogid või munaroog, lõuna- ja õhtusöögiks midagi mehhikopärast ning loomulikult igal toidukorral küpsed ja magusad puuviljad. Juba ainuüksi viimaste pärast tasub Mehhikosse minna! Siiski hiljem, kui tortillad ja vürtsid laagrilistele enam nii meeltmööda polnud ja läheduses asuv Subway meie näol uued püsikliendid sai (sest millegipärast tundusid kõik Mehhiko toidud lõpuks juba sama maitsega), valmistas kokk meile ka „tavalisi“ toite, näiteks hamburgereid, pitsat ja pastat. Ühesõnaga, meie heaolu nimel pingutati ja sooviti, et kõik lahkuksid mõnusa emotsiooniga. Endast parima andsid nii laagri korraldajad kui ka minu rühmakaaslased.
Kilpkonnade päästmine leidis aset öösiti rannas ATV-dega või jalgsi patrullides ja kilpkonnade jälgi otsides. Mul õnnestus näha ka emaskilpkonna munemas! See on üks liigutavamaid vaatepilte ühele loomasõbrale, nii kaunis ja sügav. Kui ema oli lahkunud, korjasime (kaevasime) munad üles ja istutasime need ümber liivakasti, et pisikesed saaks turvaliselt kasvuhoones kooruda. Grupijuht oli äärmiselt huvitatud meiega suhtlemisest ja oma teadmiste-kogemuste jagamisest. Ta vastas alati rõõmuga ning julgustas meid nahkjate, pisut limaste kilpkonnamunade korjamisel ja paaripäevaste, veel pehme kilbiga kilpkonnabeebide vettelaskmisel. Lasime vabadusse üle kolmesaja pisikilpkonna! Lisaks viis juht meid mitmetesse põnevatesse kohtadesse, näiteks tõelisesse džunglisse matkale ja krokodillifarmi. Väga tugeva emotsiooni andsid reisile kindlasti meie endi korraldatud ühised ettevõtmised. Seiklesime ümberkaudsetes paikades (nii tõelistes suurlinnalikes turistilõksudes kui ka indiaanlaslikes pisikohtades), kihutasime mootorpaatidega (ja autodega, istudes lahtises autokastis, taaskord enneolematu kogemus!), surfasime, nautisime üksteise seltskonda ühistel grilliõhtutel, korraldasime enda olümpiamängud, diskotasime ning mis kõige olulisem: tutvusime kohaliku elu-oluga, võtsime oma kultuurilisest rännakust maksimumi.
Sain emotsioonide ja kogemuste poolest tohutult palju rikkamaks. Niimoodi tagasi mõeldes tuleb üha uusi seiku, mida jutustada ja naerdes meenutada. Tunnen, et sain kõvasti iseseisvamaks ja tugevamaks. Oskan nüüd paremini inimesi enda ümber mõista just tänu niivõrd tihedale kokkupuutele teiste rahvuste esindajatega. Samuti suhtun avatuma südamega kultuuride erinevustesse ning oskan enam oma kodumaad hinnata (tuleb tõdeda, et koju on ka alati mõnus tulla). Usun, et sain sellest riigist lisaks suveniiridele ja liivale kohvripõhjas kaasa ka vabama ellusuhtumise. Leian, et mehhiklastelt on palju õppida (kui silm kinni pigistada hilinemise ja mõningase laiskuse osas).
Minule puges see paik südamesse! Kui võimalik, soovitan soojalt näiteks nädalakese enne või pärast laagrit ka iseseisvalt riigis ringi vaadata, ikka nii-öelda päris elu nägemiseks (eriti põnevad olid minu jaoks näiteks indiaanisugemetega kohalikega kohtumine, nende legendide kuulamine ning Päikesetempli, loomaaia ja tekiilatehase külastamine).
„Ära kahtle, elu on elamiseks!“ ütleks mehhiklane.
Mine ka ise Mehhikosse kilpkonni päästma: https://estyes.ee/project/kilpkonnade-paastmine-mehhikos-2/
