Sügis ja köögiviljad Sólheimari ökokülas
Enne viimast teekäänakut panen tähele vaikust mu ümber. Vaikus, nagu maakohas ikka — hoopis mina olen kandnud linnamüra endaga kaasa. Mõtted rahunevad, jõuan kohale hilissuviste heinapõldude vahele.
—
Vabatahtlike teenistustest lugedes jääb mulje, et iga projektiga kaasneb mingisugune üllatus. Minu puhul oli selleks tööülesannete ja keskkonna vahetus, nimelt kolisin Reykjaviki linnaelust ja noortelaagrite korraldamisest maale, Sólheimari ökokülasse köögivilju kasvatama. Minu jaoks jääbki müsteeriumiks, kuidas mu kaasvabatahtlikud linnakeskkonnaga kohanesid. Ise otsustasin peale kolme kuud, et ülesannete ja eluaseme stressirohkus lihtsalt ei tasu ära. Õnnelikul moel mu asutusel SEEDSil on koostööpartner, kus muidu vabatahtlikud lühemaajalisemaid projekte teevad, aga kuhu kaheks kuuks projekti jätkama minna sain.
Seega, viimased kaks kuud oma viie ja poole kuu teenistusest töötasin kasvuhoones väikeses Lõuna-Islandi külas, kus kasvavad saare kõige maitsvamad tomatid. Mul polnud varasemat kogemust aiandusest, pigem eelarvamus rohimise nõmedusest. Aga nagu ikka, läksin esimesele hommikule vastu uudishimuga ja üllatused olid sestsaati kõik positiivsed. Peale lakkamatult sotsiaalset tööd noortegruppidega, tundsin kergendust veetes aega taimede seltsis ja sain headeks sõpradeks eriti baklazaanidega. Tööpäevad möödusid mõnusaid vestlusi veeretades ja õppisin kasvuhoones nii köögiviljade kui ka enese kohta nii mõndagi. Leidsin koha, mis vastas mu ootustele Islandist kui ruumikast ja teatud mõttes ajatust paigast.
Sólheimar kujutab endast ette ökoküla, kus elavad ja töötavad puuetega inimesed ning nende tugiisikud. Lisaks toimivad asutuses puukool Ölur ning eelmainitud kasvuhoone Sunna, mille tööjõuks on peamiselt vabatahtlikud. Küla tuntakse kui üht maailma vanimat ökoküla; aastal 2030 tähistatakse seal 100. juubelit. Võibolla oletuste vastaselt pole isemajandav Sólheimar selles mõttes suletud süsteem, et kasvuhoone saadused läheksid kõik ühiskööki ja toidaksid külaelanikke. Eelkõige tomateid kasvatatakse müügiks, mille tulu eest kasvuhoone valguseenergia vajadusi talvel katta saab (soojusenergia saame Islandile omaselt otse ja odavalt maapõuest). Minu töö augustist oktoobrini oli siiski veel küllaltki suvine; enamasti hooldasin taimi ja korjasin vilju. Lahkumise hakul sain aimu ka talveperioodi tööst, nimelt eemaldasin ühest kasvuhoonest, mis talvel pausi peab, kõik paprikataimed.
Oma projekti vältel mõtlesin palju kogukonnas elama õppimisele. Euroopa solidaarsuskorpuse põhiväärtused on viimastel aastatel ümber kujundatud, keskendudes isikliku arengu asemel nüüd rohkem kogukondade ehitamisele. Olen teoreetiliselt selle muutusega kõigiti päri, mistõttu tundus veel enam veider paluda organisatsioonilt lahendust minule kui üksikisikule projekti jätkamiseks. Lõppkokkuvõttes liikusin siiski linnast maale kolides ühest kogukonnast teise, lihtsalt ühest neljakorruselisest vabatahtlike majast kahetiivalisse vabatahtlike majja. Pikema- ja lühemaajalised vabatahtlikud foto- ja keskkonnateadvuse valdkonnast vahetusid lühemaajaliste vabatahtlike ja külaelanike vastu ning toetasin kogukonda teisel moel, aiasaadusi hoides.
Koju jõudnud, aga mitte veel täitsa maandunud, olen kirjeldanud projekti lühidalt: “raske oli, võibolla oskan paremini rääkida paari nädala pärast”. Kindlasti õppisin oma vajaduste ja puudujääkide kohta, positiivsemate kogemuste taju ootan ajalt, kui akuutset stressi maandanud olen (mis, muidugi, on väga selge vajadus, mille projekti jooksul ära tundsin). Projekt õpetas mind kodust kultuuri väga väärtustama — igatsesin oma sõpru ja hobisid peaaegu igapäevaselt, samas võib see olla 6 kuu projekti ilming; äkki aastapikkusel vabatahtlikul teenistusel jõuaksin paremini üle nii elukeskkonna kui rahvusvahelise grupi tõttu tekkinud kultuurišokist. Kuus kuud kodust eemal veeta oli sellegipoolest üsna paras aeg. See vastas ootustele kui mitte liiga pikast perioodist, mille jooksul siiski midagi märkimisväärset avastada saab. Kõrvalt vabatahtlikest sõpru vaadates võis samas aimu saada ka sellest, kui palju muutusi üks poolaasta endaga kaasa tuua võib.
