Aibikese ESC Vabatahtlik kogemus Itaalias
Aasta aega tagasi ei teadnud ma isegi, mis on ESC vabatahtliku kogemus. Selle avastasin tänu oma lootusetule guugeldamisele, kui otsustasin elus midagi uut ja huvitavat teha, otsides nii enesearengu kui ka töövõimalusi. Olen ääretult õnnelik, et valisin just selle kogemuse, kuna see rikastas mu elu ja andis mulle tohutult motivatsiooni edasi liikuda. Valisin Itaalia ja ma ei kahetse oma otsust üldse, sest arvan, et see projekt sobis mulle ideaalselt – soovisin avardada oma kogemusi ja teadmisi kommunikatsiooni ning ürituste korraldamise valdkonnas.
Otsustasin ESC kasuks, kuna samastusin programmi väärtuste ja võimalustega. See pakkus vabatahtlikule nii isiklikku arengut kui ka võimalust panustada ühiskonda. See oligi mu peamine motivatsioon kandideerimiseks – olen alati tahtnud pakkuda inimestele positiivsust ja midagi edendada.
Kogemuse kõige olulisemad hetked
Kõige enam igatsen inimesi ja keskkonda, mille kuue kuuga lõin. Minu jaoks kõige emotsionaalsemad ja siiramad hetked olid need, kui inimesed näitasid hoolivust ja mõistmist. Lisaks, kogukonna loomine teiste samameelsete inimeste ja noortega oli väga eriline. Mäletan eriti momente, kui jagasime oma kultuuri – toitu ja keelt – ning õppisime teineteist paremini tundma. Üheks emotsionaalsemaks hetkeks oli siiski oma ruumikaaslasega hüvasti jätmine – alustasime ja lõpetasime selle pika teekonna koos. See oli õpetlik ja siiras moment, kus kahe kultuuritaustaga inimesed panid oma erisused kõrvale ja töötasid koos üksteise toetamiseks ja mõistmiseks.
Pilt 1. Mina ja mu projektikaaslane Lucia. Pilt on tehtud Youth Exchange’i raames.
Üritused ja tegevused
Oma vabatahtliku projekti raames osalesin kahes festivalis – üks oli kultuurifestival ning teine nii muusika kui ka kultuuri sündmus. Minu roll oli abistada külastajaid ja tegutseda fotograafina. Ühel neist festivalidest alustasime projekti kaaslasega uut üritust nimega Aperitivo, kus inimesed eri rahvustest tulid kokku, et avastada teisi kultuure ja keeli. Samuti kutsusime osalejaid meie Tandem Conversation klubisse – mina korraldasin seda inglise keeles ja mu kaaslane hispaania keeles. See kestis kogu projekti lõpuni ning andis mulle võimaluse nii itaalia keelt harjutada kui ka inimestelt huvitavaid lugusid kuulda ning omakorda neile inglise keelt interaktiivsemalt õpetada.
Teine kuu oli kõige tegevuste rohkem. Osalesime ESC On-Arrival treeningul, kus kohtasime teisi vabatahtlikke Itaalia eri linnadest. See kogemus oli mulle väga vajalik ja inspireeriv – introverdina oli mul vahel raske suhelda, kuid seal sain enda mugavustsoonist välja astuda ja praktiseerida kõiki keeli, mida oskan. Treeningu mentorid olid suurepärased ja nende loodud õhkkond meeldiv.
Pilt 2. On-Arrival treeningu raames tehtud pilt.
Uued oskused ja loominguline eneseväljendus
Selle projekti raames suutsin ka avastada erinevaid kunstivorme. Näiteks tegin keraamikat ühe tuttava juures ja õppisin DJ-puldi taga miksimist. Samuti alustasin itaalia keele kursustega, mis alguses tundusid väga keerulised – kogu õpe toimus itaalia keeles, isegi õpetamine, ning inglise keelest polnud mingit kasu! Alguses paanika, hiljem harjumine ja kohanemine. Kriisiolukorras tulevad keelelised instinktid välja, ja see toimis ka minu puhul.
Novembris hakkasin oma teisi projekte looma. Asutasin inglise keelse raamatuklubi ja korraldasin Poetry Slam ja Open Mic ürituse. Selle kaudu kohtusin uute inimestega, kes võtsid mind oma loomingulisse kirjutamisgruppi. Lõpetasin kuu sellega, et esinesin ka ise oma Poetry Slam üritusel, ning nautisin novembri lõpus jõulutulukesi.
Pilt 3. Keraamika tunnis väikest teetassi valmistamas
Tagasi Eestisse ja järeldused
Kolm asja, mida ma absoluutselt ei igatse ja samas natuke igatsen: hullud autojuhid ja Trenitalia, mis valiti Euroopa parimaks rongifirmaks!
Tagasi Eestisse tulles olin õnnelik, et sain taas oma pere ja sõpru näha. Kuid samas ei saa eitada, et minus tekkis nostalgiat ja melanhooliat.
See kogemus andis mulle palju – eriti graafilise disaini vallas, mida soovin oma tuleviku karjääris edasi arendada. Samuti unistan kunagi oma mittetulundusühingu loomisest. Kindlasti muutis see mind inimesena. Minu suurim algne väljakutse oli small talk – tüüpilise eestlasena ma seda ei nautinud. Kuid juba kuu aja pärast avastasin end vestlusi algatamas ja neid ka üleval hoidmas! Itaallaste soe hoiak ja abivalmidus andsid mulle jõudu ja tahet saada paremaks inimeseks. Leidsin end uues keskkonnas, õppisin ja õpetasin ning sain sõpru erinevatest riikidest, kellega loodan tulevikus taas kohtuda.
Pilt 4. Minu disainitud poster C’e Campo ürituse jaoks, kus kutsuti inimesi erinevaid farme külastama ja avastama.
Soovitused tulevastele vabatahtlikele
Soovitan väga hoolikalt valida organisatsioon ja tutvuda projekti sisuga. Kuigi minu kogemus oli suurepärane, kuulsin paljudelt, et nende kogemus ei vastanud ootustele ja nad tahtsid oma vabatahtlikku tegevust pooleli jätta. Mind aitas see, et uurisin organisatsiooni ja projekti tausta ning esitasin intervjuul palju küsimusi. Muidugi ei saa kohe alguses kõike teada, kuid saad siiski aimu, kas see töö sobib sulle ja vastab su väärtustele.
Ära lase ennast heidutada, kui sulle öeldakse “ei” – nagu öeldakse, rejection is a redirection!
Mulle andis palju tuge ka mu mentor – ta oli mõistev ja tore ning temaga ei tekkinud kunagi suuri arusaamatusi. Tunne, et sind toetatakse, on eriti oluline, kui oled võõras riigis ja uues keskkonnas, kus sa ei pruugi keelt hästi mõista.
