Minu esimene vabatahtlik projekt algas väga spontaanselt ja lõppes samasuguselt. Otsus teha midagi uut elus sündis ühes hetkes, hetkes mil olin oma sõpradega väljas kuskil Balti mere ääres, seal see hetk minu seiklus algakski. Minu head sõbrad Nastja ja Vladislav juba pikka aega palunud mind, kui inimest, kes on kogenud seikleja, leida üht projekti, kuhu võiks koos sõita. Ilma pikka aega mõtlemata leidsin mõnusa kirjeldusega vabatahtliku projekti Bulgaarias, ühes väikeses mustlaste külas nimega Dzhurovo.
Kuna tihti sellistel üritustel ei käi, siis otsustasime võtta maksimumi sellest kogemusest. Lennukiga lend või bussiga sõit tundus meie jaoks igav ja arvasime, et oma autoga tulla oleks äge. Ja teate mis? See otsus oli üks parimaid otsuseid meie elus. Jah, me võtsime riski, et sõita Eestist otse Bulgaariasse oma autoga! Algus sellele seiklusele oli pandud. Olen alati elus hinnanud spontaansust, kuna just nendes hetkedes juhtub tõeline maagia. Teekond Bulgaariasse oli tõeline proov ja õnneks jõudsime edukalt kohale.
Jõudes kohale olime meeldivalt üllatunud juba kohale jõudnud vabatahtlikutega ja ilusa suure majaga. Minu ärgipäev oli mitmekülgne ja polnud päevagi, kus korduvalt teeksin üht ja sama asja järjest. Esiteks otsustasin olla kokkamistiimis ja ajajooksul saavutasin “chef” staatuse, see polnud üldsegi raske minu jaoks kuna toidu valmistamine on minu hobi ja tegevus, mida tõesti naudin. Pool päeva me veetsime maja ja ümbruse arendamisele, ehk iga tiim pidi välja mõtlema projekti, mis jätaks majale iga vabatahtliku allkirja või teiste sõnadega, panuse. Minu isiklik idee ja, ei karda öelda seda sõna, uhkus, oli täesti nullist valmis teha lae-ja seinalühtid. Selles projektis emotsionaalselt tundsin ennast nagu oleks teinud midagi, mis päriselt muudab terve kogukonna elu paremaks. Vabal ajal suhtlesime kohalikega, õppisime tundma üksteist ja minu isiklikuks eesmärgiks selles projektis oli õppida suhtlema endaga ja olla vaba suurelinna ahvatlustest.
Projekti käigus õppisin kuulama sisetunnet, arenesin liidrina, sain distipliini laksu ja hea meelega võin öelda, et inglise keele oskus on nüüd mul täiesti teisel tasemel.
Pojekt lõppes sujuvalt ja jättis südamesse ainult häid emotsioone. Aga tavalise projekti lõpuga minu seiklus ei lõppenud. Me ju tulime autoga, nii et otsustasime kohe peale projekti sõita reisile üle terve Euroopa ja külastasime selliseid riike nagt Bulgaaria, Ungari, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Itaalia, Šveits, Prantsusmaa, Holland, Saksamaa, Poola ja kõik Balti riigid. Mul läheks liiga palju aega, et kirjeldada iga riigi kogemust ja kirjeldada oma emotsioone, aga ütlen lihtsalt, et kui teil millalgi juhtub õnn ja võimalus sõita autoga üle terve Euroopa, siis ilma mõtlemata nõustuge selle võimalusega! See oli mu elu suurim seiklus, mis muutis mind enesekindlamaks ja avas silmad sellele, kui ilus elu on.
Oled huvitatud? Vaata lähemalt osalemisvõimaluste kohta: https://estyes.ee/erasmus/euroopa-solidaarsuskorpus-esc/
Projekti rahastab Euroopia Komisjon Euroopa Solidaarsuskorpuse programmist.
