Ei olnud esimene kord kui ma istusin oma kohvri otsas ja üritasin seda kuidagimoodi kinni saada, et taaskord minna aastaks välismaale elama, kuid seekord olles vabatahlik Itaalias, Maceratas Gruca Onlus nimelises organisatsioonis 11 kuud.
Vabatahtlikuna olles töötasin lastega erinevates projektides nagu nt taaskasutavast materjalist kala või puu meisterdamine koolides või orienteerumist ja harivaid ekskursioone korraldades mägedes, romaani linna meisterdamine jõe ääres jms. Loomulikult ma ei olnud üksi, vaid töötasin koos itaallaste ja kahe teise vabatahtlikuga.
Korraldasime ka erinevaid üritusi Fontescodella pargis. Mina põhiliselt pildistasin projekte, kujundasin reklaammaterjali ürituste jaoks graafilise disaini kaudu ja lisaks abistasin eelpool mainitud tegevustega projektides ja tegin ettevalmistusi nende projektide jaoks.
Loomulikult kõik ei keerlenud ümber töö, vaid kohale jõudes oli mul uus rahvusvaheline perekond, mis koosnes viiest vabatahtlikust ja kass Luast.
Vabatahtlikega tekkis uus traditsioon, milleks oli korda mööda kokkamine õhtusöögiks. Vabal ajal tegelesime reisimisega, kohtumisega uute inimestega, osa võtmisega üritustest jms kuni saabus covid-19.
Viirus muutis palju nii negatiivses võtmes, kuid andis ka palju positiivset. Mõned vabatahtlikud läksid koheselt koju, mõnel nii hästi ei läinud. Saime kuude kaupa kodus passida ja lahkuda sealt ainult toidupoodi või apteegi külastamiseks. Koroona ajal tekkis tohutu koduigatsus ja suhted teiste vabatahtlikega läksid keerukaks, sest me olime liiga palju aega ninapidi koos. Vabatahtlikku tööd eriti ei olnud – skype´i kaudu suhtlesime itaallastega, et nad saaksid erinevaid võõrkeeli praktiseerida või me tegelesime enda isiklike projektidega. Minu omaks oli lauamängu loomine kaartidega, et lapsed saaksid õppida toiduahelaid, loomi, linde, putukaid jne. Selle kõrvalt õppisin ka interneti vahendusel turundust, ettevõtlust, raamatupidamist jms, sest vaba aega oli tohutult. Pärast karantiini korraldasime üritusi väikestele gruppidele, aga kõik oli muutunud.
Minu projekt oli suurepärane kogemus nii ise enda harimise suhtes valdkondades, millega olin varasemalt kokku puutunud, kuid ka valdkondades, mis tundusid huvitavad ja mugavustsoonist väljas. Ma sain endale uue parima sõbranna Poolast, kellega ma siiamaani suhtlen. Ma õppisin uut keelt ja kultuuri. Ma sain mälestusi ja tutvusi, mis avasid uusi uksi ja silmaringi. Mu enda isiklik projekt andis mulle äriidee, et luua firma Eestis ja hiljem, äri edu korral olla rahvusvaheline. Kokkuvõtlikult võin öelda, et Itaalia on alati mu südames ja ma igatsen sealset eluolu/mälestusi/inimesi ning loodan, et ükskord lähen sinna tagasi kasvõi külla.
Siiri projekt on rahastatud Euroopa Solidaarsuskorpuse poolt. Kui ka Sinul tekkis soov taolist kogemust saada, siis kirjuta meile!
