Mõned kuud tagasi sai läbi minu aastane seiklus Venemaal. Veetsin oma Euroopa vabatahtliku teenistuse aasta töötades vabatahtlikuna Marimaal ehk Mari Eli Vabariigi pealinnas Yoshkar-Olas. Ehkki Eesti standardite järgi on tegemist üsna suure linnaga (umbes 300 000 inimest!), elavad kohalikud endi sõnul “väga väikses linnas, kus pole mitte midagi huvitavat”. Nüüd, pärast aastat aega selles linnas elamist, saan lõpuks öelda – see pole üldse tõsi!
See oli aasta täis uusi kogemusi ja imelisi, unustamatuid muljeid. Aasta aega tagasi, 7. märtsil algas minu reis kahe ööpäevase rongireisiga (rongid ja Venemaa on veel täiesti eraldi teema, millest võiks omaette loo kirjutada!). Kaks päeva hiljem sain aru, et sõitsin märtsikuisest Eestist tagasi talve juurde. Väljas ootas mind -17 kraadi ja suured lumehanged. Meile küll harjumatu, aga talv ongi seal selline kuni aprilli keskpaigani välja.
Yoshkar-Ola on Mari vabariigi pealinn. Sel territooriumil elab mitmest rahvusest inimesi, aga ajalooliselt on see just maride asupaik. Nagu eestlasedki, kuuluvad ka marid soome-ugri keeltegruppi ja neid kutsutakse sageli “Euroopa viimasteks paganateks”, viidates sellele, et neil on õnnestunud seniajani oma traditsioonid säilitada. Kuna räägin vene keelt juba vabalt, siis õnnestus mul vene keele tundide asemel saada hoopis mari keele tunde! Sain teada, et maridel on tohutult huvitav kultuur ja üldse mitte lihtne ajalugu.
Vabatahtlikuna viisin koos teiste rahvusvaheliste vabatahtlikega läbi mitmeid ettevõtmisi ja töötubasid nagu keelteklubi, kinoklubi, reisiklubi jne. Samuti tegutsesin kohaliku organisatsiooni juures, külastades regulaarselt lastekodusid, keskkoole ja kohalikke tudengeid. Üks meeldejäävamaid kogemusi oli ka Springboard Summer Campground laager, mis toimus kohaliku järve ääres metsas. Kuna pean end ise üsna linnakeskseks inimeseks, siis kaks nädalat telgiga metsas veeta oli ütlemata põnev. Ja polnud õnneks üldse nii jube kui alguses tundus. Laagris sain osaleda laagriliidrina ja jagada osalejatega ka Eesti tavasid ja kombeid.
2018 oli Venemaal nn “Vabatahtlikkuse aasta” ja tänu sellele osalesin ka mitmetel laiemalt vabatahtliku tööga seotud üritustel ja ettevõtmistel ning jagasin oma kogemust vabatahtlikuna ja infot rahvusvahelise vabatahtliku teenistuse võimaluste kohta. Muuhulgas osalesin rahvusvahelisel vabatahtlike foorumil Moskvas ja võtsin osa kohaliku vabatahtlike foorumi organiseerimisest Marimaal.
Mida siis kokkuvõtteks öelda? See oli üks unustamatu aasta, mille jooksul kohtusin imeliste inimestega ja leidsin palju uusi häid sõpru, panin end proovile uutes olukordades ja õppisin väga palju uut. See on ainulaadne võimalus, mida saab kogeda vaid korra ja soovin, et te kõik, kes veel pole seda võimalust kasutanud, tehke seda! Tänan EstYESi ja oma Mari-organisatsiooni OPORA selle võimaluse eest.
Elizaveta tegi Marimaal vabatahtlikku teenistust projekti Alternatives Without Borders raames. Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.
