Green Beats 2025
Pärast kaheteisttunnist reisi ja Riia lennujaamas tiksumist oli selline kergendus lõpuks kohal olla. Piltilusas mägikülas Penaguilas, Alicantest tunni aja autosõidu kaugusel, võttis meid rõõmsameelselt vastu tiimijuht Ivan, kes viperuste tõttu oma lennul oli jõudnud vaid tund aega enne meid. Ivan pärines nimest hoolimata Tenerifelt ja oli läbi ning lõhki Kanaari päritolu; saime koheselt läbi, sest mina olen Kanaari saarte ajalooga väga tuttav ning teda tabas see üllatusena.
Enne seda, kui itaallased meile õhtusöögiks pestoga pastat tegid, istusime korraks maha ja jagasime oma ootusi ja hirme algava projekti osas. Ütlesin, et minu jaoks on tegu nö budistliku getawayga – saan viibida võõras keskkonnas võõraste inimeste seas ja teha lihtsat füüsilist tööd ehk ühesõnaga: mediteerida.
Mul vedas ja sain omaette toa. Teisest voodist sai riiul, kus vedelesid mu kaamera, pliiatsid ja visandiraamat segamini pesu ning igasuguse muu kraamiga. Võin uhkusega öelda, et selline püsis ta esimesest õhtust projekti lõpuni välja.
Hommikul kell 6:30 ärkasime ülesse, et juba kell 7 tööga alustada ja lõunaaegset palavust vältida. Töös juhendasid meid kohalikud Paco ja Manolo, kes hoolitsesid Jardin de Santos aia ja küla korrashoiu eest.
Esimesel nädalal koristasime parki pidustustejärgsest prügist, värvisime invaliidide parkimiskohti, käisime paar korda Jardin de Santoses ja tegime igasuguseid haldustöid. Töö polnud kuigi raske, pigem korduv, nagu ma ka lootnud olin.
Ükskord niitsime kolmekümnekraadise ilmaga palavates kombineedes muru, kuid see-eest leidsime sealtsamast viinapuuvääte ja kohalikke marju ja lõpetasime tööpäeva vara, et reede õhtut peoga tähistada.
Mina olin esimene, kes aeda nägi, sest tiimijuht võttis mu ühe korra lõbusõidule autokastis, et sealt mingeid tööriistu tuua. Tuul vihises kõrvus ja vahepeal võtsid kurvid südame alt külmaks, kuid pean tunnistama, et vaade võttis hingetumaks.
Jardin de Santos ei jäänud kuidagi alla. Olles tilluke lapp keset söestunud orgusid, oli ta ainsana tulest puutumata jäänud. Põlengud ulatusid väravani, kus kõik puud olid söestunud.
Aga meil on vedanud, et aed alles jäi. Tegemist on muinasjutuaiaga, kus on kõigest hoolimata jahe ja varjuline, kasvavad orhideed ja hekilaburünt ning elavad jaapani karpkalad.
Laupäeval tahtsime mägesid vallutada, kuid ei leidnud õiget teed ülesse ja hakkasime lihtsalt ühest otsast ronima, mis osutus üsna äärmuslikuks teekonnaks – vahepeal turnisime paari meetri laiusel kivinukil, üle mille serva vaadates nägi vaid mitmesajameetrist otselangust, ja hiljem ronisime vertikaalsetest seintest ülesse. Mina ja Eva, üks prantslane, otsustasime teist teed pidi tagasi minna ja sattusime juhuslikult ametlikule rajale… pärast seda, kui olime tund aega lahtistel kividel ja okaspõõsaste sees liigelnud.
Järgmine nädal algas töö Jardin de Santoses. Värvisime linnupuuri, istutasime aia ümbruses puid, mis hiljutises põlengus hävinud olid, ja kastsime taimi. Minu eriülesanne oli aga külas, nimelt teha suur seinamaal renessansiaegsest Hispaania kirjanikust ja malemängijast Bernat Fenollarist, kes Penaguila sündinud oli. Tema luuletus “Armastuse male” oli esimene moodsate reeglitega malemäng, mis on kirja pandud, ning seab paika eelkõige lipu ja oda liikumise. Ühesõnaga, üllatavalt tähtis tegelane. Septembri lõpus tuleb maleliidu esimees seda sisse õnnistama!
Järgmisel nädalavahetusel käisime rannas ja igaüks uppus peaaegu kolm korda, sest lained olid nii kõrged ja vesi nii soe, ning pühapäeval tegid Paco ja Manolo meile tänutäheks paellat ja katsid laua ka kõige muu heaga, näiteks kaheksa liitri karastusjoogi, õlle, veini, halvaa, arbuusi, pähklite jmsga.
Seltskond oli armas, vali ja lõbus ning igavust ei pidanud nendega koos kordagi tundma. Jutustasime kõigest, mis pähe tuli, naersime iga õhtusöögi ajal end kägarasse, kokkasime koos, käisime basseini ääres ja linna peal ning pidutsesime, kuidas jaksasime.
Oli imeline kogemus panustada millessegi, mis jääb ja teeb paljudele rõõmu, ja ma ootan väga, et saaksin jälle projektile minna.
