Argielu Islandil

Kontoris helisevad telefonid, saabuvad sõnumid ja kõlavad ootejärjekordade muusika ja teated. Alganud on juulikuu teine nädal, mis tundub, et kujuneb SEEDS Icelandi aasta kõige tihedamaks. Käimas on kaks harilikku laagrit — üks fotolaager noortele Reykjavikis, teine keskkonnalaager täiskasvanutele Alvidras, kus muuhulgas eelmine nädal auto katki läks — ning üks erandkorras suurele grupile korraldatud laager, mille osalejad hõivavad koguni kaks maja Islandi pealinnas. Lisaks põhilistele laagrikorraldajatele sumisevad viimastega koos ka teised vabatahtlikud, kes aitavad kaasa viies läbi oma töötubasid.

SEEDSis on vabatahtlikke majatäis, 20 inimest, kellest osa on Reykjavikis elanud jaanuarist, osa aprillist (mina kaasa arvatud). Varasemad saabujad, niiöelda vanem generatsioon, elavad hetkel läbi seda murdepunkti, kus tuleb otsustada, kas kodumaale tagasi minna või Islandil olu pikendada kas vabatahtlikku teenistust jätkates või siit teine töö leides. Mõnel on juba siia jäämine valmis mõeldud — on ju asendamatuid sõprusi sündinud — ja tõepoolest, isegi kontoris on praegu palgal kolm ex-vabatahtlikku.

SEEDSi vabatahtlikud jagunevad kolme gruppi, rollid näevad välja suht-koht järgmised:

• Fotolaagrite koordineerija: püsib enamasti Reykjavikis, viib suviti läbi fotolaagreid 16-20 -aastastele ja talviti foto- ja keskkonnalaagreid 18+ gruppidele. 10 päeva tööd, 5 päeva puhkust, nädal ettevalmistust kontoris või muud vabatahtlikku tegevust.
• Keskkonnalaagrite koordineerija: viib läbi laagreid vanusegrupile 18+ kas Reykjavikis (sh väljasõidud tööle maale, linna botaanikaaeda või kõrvallinna aiandusse) või linnast väljas. Talviti laagrid koos fototeemaga. Sõltub täiesti asjaoludest, kas keskkonnateema tuleb esile kohtumistes sõnnikus lustivate vihmaussidega, maamajale betoonterrassi valades või pigem teoreetilisel tasandil grupivestlustes ja töötubades.
• Kontori- ja/või logistikavabatahtlik: kontoris koordineerivad vabatahtlikud SEEDSi laagritel osalejate jooksvaid küsimusi, laagrite muuseumikülastusi ja ekskursioone ning info levitamist koostööpartneritele. Lisaks korraldavad kontoritöötajad üritusi, näiteks keskkonnateemalisi filmiõhtuid. Logistikavabatahtlike ülesandeks on hallata autosid ja osalejate transporti linnas ja ekskursioonidel.

Mina kuulun fotolaagrite korraldajate hulka. Mu ootused vabatahtliku teenistuse osas oli:

1. katsetada kollektiivset elu

2. uurida, kuidas on töötada fotograafia alal

3. Islandit nautida.

Praegu, teenistuse poolepeal, loksuvad mu kogemused siinmail:

3. Nautida väga veel ei oska. Islandi suvi on olnud tegelikult väga mahe, ainult paar kraadi Eesti omast jahedam ja vihma sajab ka üllatavalt vähe. Olen pidevalt suuremal või vähemal määral stressis, võibolla tulenevalt ülisuurtest ootustest Islandi kui tingimata maagilise paigana, millega nüüd tavaline argielu kõrvutub. Pluss, selleks, et Reykjavikist välja saada, noh et tõeliselt I s l a n d i t nautida, on vaja kas autot, see tähendab juhilube või lubadega sõpra, või siis tohutut kindlameelsust, et töötavaid bussiliine üles otsida (usun, et need eksisteerivad, aga pole veel jaksanud neid jahtida!).

2. Elades siin, olen kahtlemata aru saanud, et vajan oma ellu loomingulisust. Meeldiv on kodu ja aega jagada inimestega, kes on samamoodi kaameranohikud ja inspireerivad sind oma projektidega millal tahes. Tööl olen siiski rohkem maadelnud korralduslike küsimustega — kuidas noortele mitteformaalset õpet tutvustada, millal muuseumikülastuste ja ekskursioonide keskel reaalselt fotograafiaga tegeleda jõuaks ja mis kellaks me täna õhtusöögi valmis saame.

1. Vabatahtliku elu Reykjavikis on tõeliselt ülemaailmne. SEEDSi kaudu olen kohtunud inimestega ka väljastpoolt Euroopat, kuigi meie neljakorruselises korteris on elanikud enamjaolt Lõuna-Euroopast. Elu 10-20 inimesega on loomulikult kurnav, aga ka üllatavalt mugav — meile on kujunenud üsna chill ja casual olemine, inimesed kokkavad kas koos või üksinda ja veedavad aega kas grupis või oma arvutis. Olen aru saanud, et ka kollektiivset elamist annab erineval moel korraldada; olen kuulnud, et teiste vabatahtlike teenistuste puhul on kollektiividel väljendunumad käitumised-korraldused ühiste väärtuste põhjal. SEEDSiga on elu tavaline. Ruumi isiklikele algatustele on aga küll ja veel, usun, et siin grupiga elu kujundada on väga võimalik, kui on viitsimist! (*läheb kirjutab grupichatti, et reedel võiks käsitööõhtu korraldada*)

Töö SEEDSiga on üheaegselt kiire ja rahulik. Sisseelamise periood oli minu jaoks hästi pikk, aga nüüd, kus laagrid on alanud — ja neid laagreid on siin tohutult palju — on elutempo puhanguline. Kuidas võimalikult ägedat laagrit luua? ja siis kohe: kuidas efektiivselt lõõgastuda ja kuhu seiklema minna? ja siis: mis kõik see nädal õhtuti Reykjavikis toimumas on?

Kohati kardan, et introvertse kujuna jõuan päriselt kohale ja hakkan kõigist inimestest lugu pidama alles kaks nädalat enne tagasitulekut, või et see tegelikult nõuab ikkagi terve aasta, mis ületab mu viie kuu teenistuse aja. Sellest hoolimata mind rõõmustavad igapäevaselt korterikaaslaste sõbralikkus, tänavakassid ja laavakivid.