2025. aasta sügisel otsustasin minna pooleks aastaks vabatahtlikuks. Sirvisin European Solidarity Corpsi lehel olevaid võimalusi ja püüdsin leida projekti, mis päriselt kõnetaks. Lõpuks jäi sõelale Ungari. See tundus kõige huvitavam, kõige mitmekesisem ja kuidagi õige.
Enne minekut oli minus korraga kaks vastandlikku tunnet. Ühelt poolt hirm, sest ma polnud kunagi varem üksi nii pikalt välismaal elanud. Teiselt poolt elevus, sest reisimine on mulle alati meeldinud. See oli justkui samm tundmatusse, aga samm, mida tahtsin teha.
Minu uueks kodulinnaks oli Szeged, mis on väike ja rahulik linn Serbia piiri lähedal. Esimestel päevadel avastasin linna ning sain tuttavaks oma korterikaaslasega, kes oli ühtlasi ka minu töökaaslane. Meil oli organisatsioonis ainult kaks vabatahtlikku, seega kujunes meie koostöö väga oluliseks.
Töötasin organisatsioonis nimega Talentum Alapítvány, mille projekti keskmes olid seinamaalid ja kunstitegevused erinevate riskigruppidega. Esimene nädal möödus väga rahulikult. Meile tutvustati organisatsiooni, projekti ülesehitust ja vabatahtliku rolli. See andis kindlustunde, et me ei ole lihtsalt „visatud tundmatusse”, vaid meil on struktuur ja tugi olemas.
Meie töö oli mitmekesine. Tegime kunsti lasteaialastega, töötasime eakate ja vaimse puudega inimestega ning käisime koolides inglise keele tundides oma riike tutvustamas. Seinamaalide loomine oli projekti süda, aga tegelikult olid selle kõige olulisemaks osaks inimesed ja nende aitamine. Kunst muutus millekski enamaks kui värv seinal. See oli viis suhelda, kui keelt ei oska. Viis luua kontakti. Viis olla päriselt kohal.
Kõige keerulisem aeg saabus pärast jõule, kui pidin pere juurest tagasi Ungarisse minema. Töö oli selleks ajaks muutunud rutiinsemaks ja meil korterikaaslasega tekkis väsimus. Projekt kestis septembrist veebruarini ja lõpp tundus korraga nii lähedal kui ka kaugel.
Rasketel hetkedel toetusin väga oma Eesti sõpradele ja korterikaaslasele. Meil oli kombeks samade asjadega maadelda ja sellest ausalt rääkida. See teadmine, et keegi tunneb täpselt samamoodi, aitas edasi liikuda.
Üheks meeldejäävaimaks kogemuseks oli “On Arrival training” Budapestis. Seal kohtusin teiste vabatahtlikega üle Euroopa, leidsin uusi sõpru ja avastasin esimest korda Budapesti.
Veidi ootamatum mälestus pärineb samuti Budapestist. Kui mu sõber Eestist külla tuli, siis otsustasime kolmekesi pealinna minna. Mingil hetkel hakkas mu kõht nii tugevalt valutama, et korterikaaslane kutsus mulle kiirabi. Õnneks oli kõik lõpuks korras, kuid selle kogemuse kaudu sain ka Ungari EMO ära proovida. Tagantjärele on see lugu, mida meenutame juba naerdes.
Szeged on armas ja rahulik linn. Seal on ilus arhitektuur, soojem kliima kui Eestis ja mõnus tempo. Ungari ja Eesti on minu kogemuse põhjal üsna sarnased. Suuri kultuurilisi erinevusi ma ei tajunud. Võib-olla räägivad ungarlased omavahel natuke rohkem ja ilm on veidi soojem, kuid üldine tunne oli tuttav ja turvaline.
See kogemus kasvatas tohutult mu iseseisvust. Kui oled elanud pool aastat võõras riigis, töötanud erinevate inimestega ja tulnud toime nii rutiini kui ka ootamatustega, muutub su enesekindlus vaiksemaks, aga tugevamaks. Ma usun endasse rohkem ning tean, et suudan uute keskkondadega kergemini kohaneda. Lisaks haakus projekt tugevalt minu tulevikuhuvidega. Töö erinevate sihtgruppidega ja loovuse kasutamine suhtlemise vahendina andsid mulle kindlust, et liigun õiges suunas.
Need viis kuud Szegedis andsid mulle palju enamat kui ainult töökogemuse. Õppisin paremini iseseisvalt toime tulema, rasketel hetkedel lahendusi leidma ja ennast rohkem usaldama. See kogemus näitas mulle, et suudan kohaneda ka täiesti uues ja võõras keskkonnas.
