Pihla ESK Prantsusmaal!
Minu vabatahtlik teenistus möödus künka otsas, kommuunis elades. Kõndisin üheksa kuud paljaste varvaste välkudes mööda Prantsusmaa mulda, korraldasin kommuuni köögielu, magasin savimajakeses, tantsisin seeliku lehvides loojuva täiskuuga, punusin end tervendavatesse inimsuhetesse ja sukeldusin ülepeakaela täiesti uude, ettearvamatusse sisemise kasvamise teekonda.
Minu seiklus algas kahe ja poole päevase bussireisiga teisele poole Euroopat. Maru raske seljakott seljas ja veel raskem spordikott õlal, rühkisin võidurikkalt põldude vahel üles mäkke kogukonda, mis sai järgmiseks üheksaks kuuks minu pesaks. Süda sees elevusest ja hirmust värelemas, jäin oma esimesel ööl magama armsas, lae all olevas konkus, mille seinad olid täis eelnevate seiklejate kritseldusi ja sõnumeid.
Läksin oma vabatahtlikku teenistust tegema suure sooviga õppida aiandust ja ökoehitust ning teha “võõrutusravi” tehnoloogialt ja sotsiaalmeedialt. Nädalake kohal olles tundsin aga iga päevaga üha tugevamat tõmmet köögi poole, mis lõpuks mind ka endasse neelas.
Paari kuuga oli minust saanud köögi geenius. Küsige ja ma vastan! Tegelesin toidueelarve, poenimekirjade, kuivainete tellimise ja värske toiduvaru kontrollimisega.
Õppisin iseseisvalt selgeks toidu sorteerimise, mooside ja hoidiste tegemise, juuretisega küpsetamise ning isegi gaasiballoonide vahetamise.
Meie kommuun oli üles ehitatud holokraatlikule süsteemile.
“Oleme kõik võrdsed.”
Igaüks meist sai endale ühe (soovi korral rohkem) vastutusala ehk rolli. Kõik töötasid omal vastutusel ja oma graafiku järgi. Käisin läbi rohkem kui ühe rolli ja teenistuse lõpuks olid mulle jäänud “Kitchen Cat” ja “Life Guardian” — vastutasin köögi toimimise eest ning olin tugiisik inimestele, kes haldasid argielu vastutusi (meie kaks kassi, raamatupidamine, köök, majapidamisvahendite DIY, prügi).
Elasime ja töötasime ühiselt. Meie kommuunis tegeleti permakultuuri, ökoehituse, projektide korraldamise ja niiii suure loovusega, et seda pole võimalik täielikult kirja panna. Õppisime ja õpetasime üksteiselt.
Miski pakub huvi? Küsi — keegi kindlasti oskab!
Elu kommuunis oli pöörane ja maailmapilti meeletult avardav. Õppisin iseenda kohta nii palju uut, leidsin endale uued väärtused, tulin tagasi taimetoitlasena ja olen nüüdseks ka vegan.
Tänu hoidvate ja siiralt inimlike inimeste keskel viibimisele kasvasin tohutult ja sain tervendada vanu haavu.
See on võimas, kui palju olemine muutub, kui tead ja päriselt usud, et inimesed sinu ümber ei mõista sind hukka, ükskõik milline sa oled.
Leidsin enda jaoks uued kired, käisin paljajalu nii palju kui süda soovis, julgesin laulda kõva häälega, julgesin öelda ei, julgesin abi küsida, julgesin armuda.
Elu sellisel moel on ilus, aga raske ka. Käisin läbi kõrged tipud ja sügavad orud. Teise poole teenistuse ajal kogesin tõsisemat läbipõlemist. Oli väga raske, kuid koju ma siiski ei tikkunud.
Mind hoiti ja toetati, suhtumine vaimsesse tervisesse oli ülimalt inimlik ja mulle anti piisavalt vabadust taastumiseks.
Olin endale siiski liiga teinud nii palju, et kohapeal enam täielikult puhata ei suutnud. Viimased teenistuse kuud möödusid päevi lugedes, oodates hetke, mil saaksin kodumaale tagasi ja päriselt välja puhata.
Ja seda ma lõpuks ka sain. Olen nüüd puhanud ja terve ning suundun tulevikus kindlasti vahetevahel tagasi appi!
Nii head kui ka rasked päevad — olen kõige eest südamest tänulik. Ilma nendeta ei oleks ma saanud kasvada selliseks nagu praegu olen.
Olen enda üle väga uhke, et võtsin ette nii pika ja väljakutseid täis teekonna ning jõudsin finišisse.
Kuid see oli alles soojendus. Tõeline seiklus alles algab!
— Pihla Leena
