Բարև Ձեզ! Mina olen Olga, 30 a. vana, Tallinnast pärit. Hiljuti lõppes mu pikaajaline ESC projekt Armeenias, mis algas sügisel 2019. Sellest on minu postitus.
Kuidas sattusin projekti
Kõik algas sellest et olin ajakirjaniku tööst väsinud ja otsustasin oma elu muuta. Mõtted vabatahtlikust teenistusest olid juba ammu, aga seekord sain aru – ongi see moment, ja alustasin internetist info otsimist. Nii leidsingi European Solidarity Corps projektid. Ma kujutasin umbes ette, mida soovin: pikaajaline töö kultuuri- või kunstialas suht eksootilisel ja kaugel maal. Seega kui nägin pakkumist – töö Armeenia Rahvusgaleriis – ma ei kahelnud. Kõik formaalne kandideerimise töö sai tehtud, vestlus, dokumentide vormistamine – ja lendasin ära. See polnud raske.
Miks Armeenia? Põhjuseid oli mitu: mind huvitas postnõukaaegne ruum, Armeenias praktiliselt kõik oskavad vene keelt, see on hästi eksootiline võrreldes Eestiga, elukallidus on odavam kui Eestis, ilus loodus, soe ja päikeseline. Lisaks olen juba seal pool aastat elanud vahetusüliõpilasena.
Foto 1. Jerevani vaade
Tööst
Millega tööl tegelesin? Jerevani keskel asub riigi suurim ja tähtsaim kunstimuuseum – Armeenia Rahvusgalerii. Lihtsalt öelges, see on nagu meie Kumu, aga „Armeenia moodi”. 8 korrust, rikas armeenia ja vene kunsti kollektsioon, lisaks on esindatud euroopa kunst.
Olin Teadus- ja Õppeosakonna assistent – aitasin muuseumi õppetundide ettevalmistamisel, väljatöötamisel ja läbiviimisel: valmistasin ette ruumid muusiumitundideks, viisin läbi töötube, leiutasin-arendasin igasuguseid alternatiive tundideks ja väljapanekuteks, lastemänge, lisaks aitasin tekstide tõlkimise ja toimetamisega vene keelde. Mu töökohustused olid laiad, initsiatiiv teretulnud – seega tegelesin palju käsitööga, kreatiiviga ja kunstiga – sellega, mis mulle meeldib!
Tööpäevad olid esmaspäevast reedeni 11st 17ni. Ei saa väita, et pingutasin üleliia või töötasin üle: Armeenia on lõuna töökultuuriga riik – seal tuleb harva keegi tööle vara hommikul, et esimesest minutist alustada oma töökohustust täitmisega. Meie kollektiiv oli väike ja sõbralik, kõik kolleegid olid väga intelligentsed ja haritud inimesed.
Foto 2. Armeenia Rahvusgalerii hoone
Foto 3. Olga tööl
Elu-olu. Raha.
Kõik vabatahtlikud, meid oli umbes 15 inimest – sakslased, prantsuslased ja mina eestlane – elasime ülikooli ühiselamus. See on kõige tavalisem ühiselamu ühiskasutatava köögi, tualeti ja duširuumidega. Toas elati kahekesi, mul aga õnnestus elada üksinda. Tingimused ei olnud luksuslikud, aga kõik eluks vajalik oli olemas: mööbel, sööginõud, voodipesu, soe vesi, pesumasinad jne. Maja juures olid poed, kauplused, transport.
Meie ühiselamu asus mitte kesklinnas, aga ka mitte ääres – tee galeriini võtis umbes 45 min aega. Liikluskultuur Armeenias on võrreldes Eestiga hoopis teine: transport ei käi ajaplaani järgi, tavaliselt inimesed liiguvad maršrutkadega, mina aga sõitsin metrooga või käisin jala.
Programmi raames meile maksti toetust põhivajaduste katmiseks – toidu-, sõidu- ja taskuraha. Eurodes see summa oli umbes 170 eur kuus. Enne projektile minekut kogusin natukene raha ja iga kuu lisasin oma taskust umbes 100 eur – põhiliselt meelelahutuseks ja reisimiseks. Üldiselt oli see piisav rahasumma – elasin vähenõudlikult, aga rahapuudust ei tundnud, igasuguseid kallimaid asju nagu tehnika või riided ka ei vajanud. Lisaks oli meil väga hea tervisekindlustus.
Vaba aeg ja reisid
Vaba aega oli piisavalt – jalutasin, külastasin muuseume, kontserte, teatreid, kultuurüritusi, tegelesin ka käsitöö, joonitamise ja rahvustantsudega. Jerevan on rikka kultuurse eluga linn, kus toimub hästi palju üritusi. Armeenia pealinnas on väga ilus erinevate aegade arhitektuur ja rikas ajalugu, mis on avastamist ja uurimist väärt. Selles linnas leidsin sõpru – ja kindlasti lähen tagasi neid külastama!
Uue aasta veetsin Armeenia lõunaosas – linnas nimega Goris, mille lähedal asub kuulus Tatevi klooster. Armeenia kirikud ja kloostrid on eraldi artikli teema. Oma 30ndat sünnipäeva veetsin Sevani järvel, ekskursioonide raames külastasin veel palju vaatamisväärsusi. Armeenia on väike riik (isegi väiksem kui Eesti!) väga uhke arhitektuuri, rikka ajaloo ja fantastilise loodusega – seda on vaja näha! Projekti alguses sõitsime koolitusele Gruusiasse, väiksesse kuurortlinna Bakuriani, külastasime veel Tbilisi ja Borjomi. Jerevan-Tbilisi öörongiga sõit on puhas romantika 90ndatest!
Foto 4. Nõukogudeaegne arhitektuur Jerevenis. Polütehniline ülikool
Foto 5. Väike mäekirik
Foto 6. Mäed Tatevi kloostri juures
Mis meeldis, mis – ei. Järeldus
Olen rahul et võtsin projektist osa – üldse ei kahetse millegi pärast. Tahtsin muutusi – sain need.
Tänu projektile minu maailmapilt sain palju laiemaks, nüüd tean palju rohkem maailmast, inimesest ja iseendast. Sain teada kui suur, lai ja mitmekesine maailm on, kui palju võimalusi on, kui palju häid ja halbu. Sain targemaks, julgemaks, tugevamaks ja rohkem enesekindlamaks. Sain paljude huvitavate inimestega tuttavaks, nägin palju kohti, sain paljudes sutiatsioonides hakkama. Ja loomulikult esindasin ka Eestit – loodan et heast küljest.
Raskustest – mentaliteedi ja maailmavaate erinevus. Armeenia on hästi traditsiooniline riik võrreldes Eestiga, seal on väga tähtsad religioon, perekondlikud väärtused ja traditsioonid, euroopa väärtused nagu tolerantsus ja avatus on veel haruldus. Aga sellist tüübi programmid ongi selleks: meie eurooplastena jutustame oma maailmast, näitame ennast, samas aga uurime riiki kuhu tulime, selle inimesi, kultuuri ja olu. Sellest saab ainult rikkamaks.
Jah, kindlasti soovitan minna ESCi projektile Armeeniasse. See on huvitav, see on unikaalne kogemus, mis rikastab teid. Aga sõbrad ja tuttavad hakkavad uudishimuga jälgima teie elu, nimetama teid „hulluks” ja võib-olla isegi natukene kadestama.
Ja veel, Armeenias on kõige magusamad puuviljad, kõige mahlakam šašlõkk ja maailma parim konjak – seda aga proovige ise!
Foto 7. Ararat konjakki-tehas
Foto 8. Skulptuur kesklinnas
Projekt on rahastatud Euroopa Solidaarsuskorpuse poolt. Tekkis huvi? Kirjuta meile!
