Kahest nädalast kahe aastani
Solidarites Jeunesses on mitmekülgne organisatsioon, mis hõlmab delegatsioone üle kogu riigi. Igaüht neist hoiavad elus vabatahtlikud, kes peale igapäevaste kollektiivsete toimetuste (koristamine, aia korrashoid, ehitamine jpm) viivad läbi paarinädalasi laagreid, mis leiavad aset peaasjalikult suvel. Just sellisest kahe-nädalsest laagrist sai alguse minu vabatahtlik teenistus Lõuna-Prantsumaal Marseille lähises külas.
Nädalad on tihedad, erinevaid tegevusi jagub igasse päeva – just nagu mulle meeldib. See on minu delegatsiooni eripära: manuaalse töö kõrval veedame palju aega kohalikega. Viime läbi itaalia, inglise ning hispaania keele kursuseid (eesti keele jaoks ei leidunud üllataval kombel piisavalt huvilisi); korraldame oma riike tutvustavaid kultuuriõhtuid, peame üleval kasutatud asjade poodi ja õpetame lasteaialastele aiandust.
Programmisisestest tegevustest meeldis mulle enim lähedalasuvas looduskaitsealal puude istutamine. Kuigi tegevus on füüsiliselt kurnav, olen vabatahtlikuna õppinud igale asjale “jah” ütlema – nii ei jää tegemata näiteks mitmed kollektiivsed kohustused (wc pesemine, kanade toitmine jne), mille ma tavasituatsioonis esimese hooga kellegi teise õlgadele lükkaks. Samuti hoidsime korras matkaradu, mis ei ole Eesti loodusega võrdväärsed, kuid omavad tagasihoidlikku ilu, loogeldes viinapuuistanduste keskel.
Olenemata keelebarjäärist – peale minu puuduliku prantsuse keele oskuse takistas ka kohalike halb ning kohati lausa olematu inglise keel – sain palju uusi tuttavaid. Mulle ei ole loomuomane võõras keskkonnas võõraste kõnetamine, kuid siin tuleb see mul üllatavalt hästi välja. Võib-olla on põhjuseks hea ilm või toit, mis tuju paremaks teeb, või inimesed, kes tänaval vastu tulles alati sõbralikud ja jutukad on. Lõpetasin gümnaasiumi Eestis humanitaarsuunal kunst ja keeled, kust olin juba saanud baasteadmised prantsuse keeles. Kultuuris ja keelest ümbritsetuna olen ise juurde õppides jõudnud aga B2 – C1 tasemele ning leidnud tee tagasi vene ja itaalia keeleni.
Enesearengus oli oluline roll ka vanadekodu külastamisel. Enda vanavanematega pole ma kunagi hästi läbi saanud, seepärast on mulle jäänud arvamus, et suure vanusevahe tõttu ei leiaks me iial ühist keelt. Tuleb välja, et ühist keelt ei peagi olema: edukalt saab hakkama ka Powerpoindiga videosid näidates või lihtsalt üheskoos pilte värvides.
Läbisin laagrijuhikoolituse, mille käigus omandasin mitmeid uusi oskuseid – eelarve pidamine; menüüd suurtele gruppidele, pidades silmas erinevaid dieete; hindamismaterjalide koostamine ning evalvatsiooni läbiviimine. Järgnenud suvel viisin läbi kaks laagrit, kus osalejaid leidus naaberriikidest kui ka Mehhikost, Argentiinast ning Venemaalt.
Peale Euroopa vabatahtliku teenistuse lõppu otsustasin jääda sügiseni, tehes vabatahtlikku tööd Service Civique’i (Prantsusmaa-põhine organisatsioon) kaudu. Nii sai esialgsest kahest nädalast kaks kuud, kahest kuust kaks aastat.
Projekt on rahastatud Euroopa Solidaarsuskorpuse raames. Rohkem infot saab nii meie kodulehelt kui ka Noorteagentuuri lehelt.
