Mina veetsin kaks nädalat oma suvest Sitsiilia mägedes, täpsemalt sellises kohas nagu Cammarata. Kuigi olen varem käinud nii Erasmus+ noortevahetustel kui ka välissemestril, siis Euroopa Solidaarsuskorpus ja üldse vabatahtlik töö oli minu jaoks uus asi. Olin tegelikult juba pikalt otsinud mingit vabatahtliku töö projekti, kuid alati ilmnesid kas mingid logistilised probleemid või ma ei tundnud, et projekti teema kõnetaks mind piisavalt. Seega, kui nägin Facebookis selle projekti kuulutust, tundus see minu jaoks justkui loodud. Valitud projekti teemaks osutus ühe väikese kohaliku pride-festivali toetamine ja asukohaks Itaalia, seega tundus imeline sealt saada nii oma esimene vabatahtliku töö kui ka Itaalias käimise kogemus.
Kuna Eestist on teadagi väga tüütu ja kallis reisida, siis hakkas minu retk Cammaratasse teiste vabatahtlike omast natuke varem. Juba eelneval päeval pidin Tartust Tallinnasse lennujaama suunduma, võtma hilisõhtuse lennu Stockholmi ning esimest korda elus pidin ma lennujaamas veetma ka terve öö. Palermosse jõudes sain teada, et algselt kokkulepitud kohtumisaega lükati lausa mitme tunni võrra edasi, seega oli mul vaja Palermos aega parajaks teha üle viie tunni. Õppisin väga kiiresti, et kesksuvine Sitsiilia pole koht temperatuuritundliku eestlase jaoks ning linna avastamise asemel tegelesin suure osa ajast vee, varju ja päikesekreemi otsimise ning migreeni vastu võitlemisega.
Kohale jõudmine oli igati kaootiline. Kuuest vabatahtlikust jõudsid õigel ajal bussile vaid neli, ülejäänud kahel esines lendudega probleeme. Cammarata asemel viidi meid esimesel ööl hoopis Milena nimelisse külasse, kus veetsime öö sealsete vabatahtlike majas. Meie tulekuks poldud seal vist eriti valmis ja kui toiduks ulatati meile kaks pakki avatud pastat, pudel vett ja muud midagi, siis sai sellest meie tiimi jaoks paras bonding. Kui öö sai üle elatud, viidi meid varahommikul autoga õigesse linna, kus saime näha oma majutust. Tegu oli igati autentese Sitsiilia majaga, kus oli 3 korrust, gaasipliit, väga palju kristlikku sümboolikat ning piiratud koguses vett. Minu ase asus maja keldris, kus oli kõige jahedam temperatuur, mida ma terve projekti vältel tunda sain (ehk ikka soe, aga mitte piinavalt palav). Pärast põgusat kodus olemist oli aeg tutvuda kohaliku organisatsiooniga, kellele me sinna appi läksime. Õnneks ootas meid lisaks kuumusele ka palavalt soe vastuvõtt. Saime korraldava vabatahtlike organisatsiooniga rääkida oma ootustest, lootustest ja hirmudest ja meid viidi kurssi sellega, millised need 2 nädalat meie jaoks välja nägema hakkavad. Valdavalt taheti, et me teeksime ürituse kajastamiseks sotsiaalmeedia sisu, aga projekti kulgedes saime õnneks ka praktilisemaid asju teha. Näiteks saime koostada ühe näituse jaoks informatiivseid plakateid ning aidata ürituste jaoks ruumide ettevalmistuse ja hiljem koristusega.
Kuna ürituse nimi oli Paesello Pride, arvasin ma ekslikult, et Paesello näol on tegemist mingi kindla geograafilise asukohaga. Tegelikult tähendab “paesello” väikest linna või küla ning organiseerijate eesmärk on viia sündmus selle sünnikohast (Cammarata & San Giovanni Gemini) kaugemale, et pride jõuaks ka maakohtades inimesteni, kes seda vajavad. See oligi üks asju, mis mind projekti juures enim köitis, kuna vähemalt Eestis on enamus kväärsündmused koondunud Tallinnasse ja Tartusse, kui sedagi. Järgmine aasta on planeeritud festival korraldada hoopis Milenas, mida saime projekti jooksul mitu korda külastada, ning kus elab muide vaid alla 3000 elaniku. Kuigi ma ei saa öelda, et ma oleksin elus nüüd väga paljudele pride-festivalidele sattunud, siis oli Paesello neist kindlasti kõige armsam ja omapärasem. See oli kuidagi nii inimlik ja truu oma kohalikele juurtele. Näiteks kui paljusid paraade juhivad enda järel lava vedavad autod, siis seda paraadi juhtis hoopis traktor, mille saime vabatahtlikega ise ära kaunistada. Kaunistatud laval olid tantsivad drag queenid ja DJd, kes juhtisid rongkäiku energiliselt ja meeleolukalt. Linnapea omaalgatusel olid pandud ka kindluse varemed vikerkaarevärvides särama, mis oli öises linnapildis eriliselt kaunis. Mulle meeldis ka, kui suur rõhk oli sellel, et paraadil oleks esinemisvõimalus just kohalikel. Minu arusaama järgi olid kõik esinejad ise Sitsiilia päritolu, mis illustreerib hästi, kui integreeritud see algatus kogukonnaga oli ja kui tõsiselt nad võtsid see aasta valitud teemat “Qui, Queer” ehk “Here, Queer”. Kuigi terminit “kväär” kasutatakse muidu katusterminina seksuaal- ja soovähemuste kohta, siis tahtsid korraldajad laiendada definitsiooni, et sinna alla mahuksid lisaks LGBTQ+ inimestele ka kõik muud vähemused või grupid, kes kannatavad ühiskondliku diskrimineerimise käes. Seega pandi planeerimises palju rõhku ligipääsetavuse teemadele. Koolitusel õppisime, kuidas saavad erivajadustega inimesed endast märku anda ning mida saame meie teha, et neid toetada, rongkäigu vältel oli mitmeid puhkepause ja muretsetud olid füüsiliste puuetega inimestele ligipääsetavad vetsud.
Koht, kus projekt aset leidis, oli ülesehituselt väga huvitav. Mina ööbisin mäe otsas asuvas külas nimega Cammarata, kus on umbes 6000 elanikku, kuid selle sees paikneb San Giovanni Gemini nimeline koht, mille populatsioon on umbes 8000 kandis. Küla oli väga mägine ja auto puudumisel oli seda väga raske avastada. Pidin hoolega oma plaane läbi mõtlema, sest kui kuskile jalutamine võttis 15 minutit, siis see tähendas, et tagasitulek oleks olnud kõvasti ülesmäge ja ajaliselt poole kulukam. Liigne mägisus, koostöös rohkem kui 33-kraadise kuumusega, kallutasid kaalukausi sinna poole, et veetsin enamus oma vaba aega keldris lamades, kuna see oli ainus inimliku temperatuuriga koht terves majas. See on ka üks põhjuseid, miks ma tunnen, et ei suutnud projektist viimast võtta, kuna sealsed tingimused osutusid mu piiratud energiaressursside jaoks liiga kurnavaks. Minu otsus püsida suure osa ajast kodus Cammarata ja laiemalt Sitsiilia avastamise asemel mõjutas ka negatiivselt mu lähedust teiste vabatahtlikega. Selle tõttu oli kogemus minu jaoks oodatust natuke üksildasem. Pea kõik teised osalejad olid ise harjunud Lõuna-Euroopa kuumade temperatuuridega ja ilmselt ei suutnudki täielikult mõista, kui vähe kohastunud ma sealse ilma ja pinna jaoks olin. Siiski olid kõik teised vabatahtlikud toredad ja lisaks neile kohtasin ka palju lahedaid kohalikke.
Kui ma vahepeal kahtlesin, kas tegin projektile minnes hea valiku, siis festivali ajal mu mured kadusid. Seisin tuledesäras maalilises mägikülas ja lihtsalt võtsin sisse kõike seda positiivset, mida ma enda ümber õhkamas tundsin. Uhke oli vaadata ringi ja mõista, et toimub midagi, mis on teistele nii tähendusrikas, ja et just mina aitasin seda kuidagi ellu viia. Ma arvan, et vabatahtlik töö on väga väärtuslik kogemus. Isegi siis, kui see ei vasta sellele kujutluspildile, mis sa enne mingist riigist või projektist endale pähe loonud oled. On väga silmiavav sundida end oma mugavustsoonist välja ja avastada, et igas maailma nurgas võib leiduda inimesi, kellel on sinuga samad vaated, plaanid ning julgus neid ellu viia. See kuidagi aitas üksildustundudega, kui vaatasin teisi ja sain aru, et nende jaoks oli samuti suur samm jätta mugavus ja tuttav keskkond seljataha ja panna end täiesti uude olukorda. Tegelikult üllatas mind väga see, et kõigi algsete ootuste vastu pani projekt mind Itaalia asemel hoopis palju rohkem Eestit hindama. Sain aru, kui väga mulle meeldib, kui maapind on tasane ja ma saan kõikjale kõndida. Ja mulle meeldib, kui eksisteerib bussiliiklus nii linnas kui maakohtade vahel (nädalavahetusel Agrigentot külastades jäime me sinna nt üsna pikaks kinni, kuna bussiliini lehel polnud kuskil kirjas, et pühapäeviti buss meie koduküla suunas ei liigu). Ma ei nimetaks seda just koduigatsuseks, aga temperatuur oli mu vaimseid ja füüsilisi jõuvarusid ammendanud nii palju, et kui ma astusin Eestis lennukist maha 13-kraadisesse Tallinnasse ja otse plätudega lompi, siis ei oleks suutnud midagi pühkida mu näolt maailma kõige laiemat naeratust.
