NoNii, kust küll alustada seda seiklusrohke üheksa kuu,
mis veetsin toredas Rumeenia väikeses külas, nimega Izvoarele, kena ja hubane, kokkuvõtte kirjutamist. Kusagilt
tuleb alustada ja püüan siis anda võimalikult palju huvitavat infot, selle kohta, mida tegin ja kuidas see mulle
meeldis.
Mind viisid siis rännuteed Rumeeniasse, see ei olnud minu esimene valik, kandideerisin ka teistesse riikidesse, kuid
saatuse tahtel jõudsin Rumeeniasse, mille eest olen väga tänulik. Kogu meeskonnale, kes mind vastu võtsid ja
loomulikult ka iseendale, et lõpuks siiski sellele kindlaks jäin. Minu teekond ja ettevalmistused Rumeeniasse algasid
juba paar kuud enne, mil lõpuks jalad Rumeenia pinnale sain. Olin siis veel Armeenias, tegemas oma lühikest
vabatahtliku teenistust, kui tuli idee teha ka pikaajaline teenistus. Ettevalmistusi tehes, jõudsin ka mitu korda juba
ringi mõelda, kuid tänu vastuvõtva organisatsiooni tagant tõugule, siiski otsustasin selle teoks teha, ei kahetse
sekundikski. Armeenias olles, ei jäänud vabatahtliku teenistusest kuigi head arvamust ning ei eeldanud ega lootnud
ka Rumeeniasse minnes, vaatasin lihtsalt, mis elul mulle pakkuda on. Sattusin pisikesse külla, kus inimesed olid nii
sõbralikud ja abivalmid, et poleks uskunudki. Sattusin organisatsiooni nimega Curba de Cultura – kus on väga tore
meeskond, nad on nii toetavad ja innustavad, et nendega oli väga mõnus ja tore aega veeta. Seal olles ei tundunudki,
et sa läheksid nagu tööle, kogu see kontori osa ja sinna kuuluv oli nii hubane ja kodune, et seal olles ei mõelnudki
enamjaolt sellele, et millal koju saaks minna, sest ka seal võis tunda end nagu kodus. 🙂
Räägin siis pisut mida projekt endast kujutas ja mida mina siis oma projekti kaaslastega tegime. Projekti nimi oli
Building Youth Supportive Communities – Environment. See projekt põhines keskkonna hoiul, andsime keskkonna
alaseid tunde koolides, ehitasime õpilastega selekteerivaid prügikaste, mis nad siis oma klassidesse said jätta, et
õpiksid prügi sorteerima. Samuti viisime läbi muid projektiväliseid erinevaid tegevusi, mis ise välja pakkusime.
Kuna kõik tunnid ja tegevused olid mitte formaalsed, siis sain selles valdkonnas palju uusi teadmisi. Kogu selle aja
jooksul toimusid ka meil erinevad koolitused, millest osa võtmine oli kohustuslik.
Tegevuste hulka kuulus veel rahvusvahelise vabatahtlike päeva organiseerimine, kultuuridevaheline õhtu, aarete jaht ja palju muud huvitavat.
Selles projektis oli lisaks minule veel kaks liiget, alguses oli kolm, kuid üks andis alla ja pöördus tagasi kodumaale. Kogu meeskonnaga ja majakaaslastega kasvasime nii ühte, et tagasitulek oli meeletult kurb 🙁 . On pisut siianigi, kuigi olen juba kuu aega kodumaal olnud (24.11.19).
Elasin Rumeenia pisikeses külas nimega Homoraciu. Meil oli oma maja, suure aiaga, kus siis kasvatasime juurvilju ja veetsime niisama mõnusalt aega. Kuna elasin maakohas, siis sellega käis kaasas ka kõiksugu maa tööd 😀 ja kuna maja oli puuküttega, tuli meil talvekuudel ise puid lõhkuda ja ahju kütta.
Muidugi kogu selle virr varri juures oli ka piisavalt vaba aega, mille kulutasin siis ringi seiklemisele, külastasin nii mõndagi suuremat linna, Timisoara, Arad, Brasov ja Constantsa. Kuigi esimest korda tundsin, et ei soovi puhkust välja võtta, kuna mulle meeldis aega veeta kogu selle meeskonnaga ja ei tundnud vajadust nö puhkuse järgi. Suvel oli peale meie veel ka suvised vabatahtlikud, kellega siis viisime läbi suurt mitmepäevast festivali.
Selles organisatsioonis oli ka teisi vabatahtlike, kellega igapäevaselt läbi käisime nii vabal ajal kui viisime ka läbi erinevaid tegevusi nii koolides kui ka organisatsiooni enda ruumides.
Rumeeniasse minnes olin väga tagasihoidlik ja eriti ei suhelnud teistega, see oli ka üks põhjus või eesmärk, miks selle tee ette võtsin. Tahtsin muutuda avatumaks ja enesekindlamaks, mis nüüd peale 9 kuud Rumeenias veedetud, olen saavutanud. Mul kulus mitu kuud, enne kui suutsin avatumaks muutuda, kuigi mu inglise keele tase ei olnud väga vilets ka minnes juba, kuid miski hoidis mind tagasi. Tänu kogu meeskonna ja oma armsa mentori abiga sain kuhjaga enesekindlust juurde ja muutusin palju avatumaks.
Meile anti ka Rumeenia keele tunde, päris selgeks seda ei saanud, kuid lihtsamad väljendid ja enda tutvustuse saan rumeenia keeles tehtud. Samuti leidsin endale paar kohalikku sõpra, kellega suhtlen siiani, ka keele õpinguid jätkan iseseisvalt ja palju suhtlesime seal ju ka kohalike vabatahtlikega. Iseenesest Rumeenia keel keeruline pole, kuigi on palju aspekte, millega arvestama peab, kuid seda on iga keele õpinguga.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et jäin sellega väga rahule ja kui saaksin seda uuesti teha , teeksin meeleldi. Mulle meeldis ka see, et sattusin elama maa piirkonda, ega polegi olnud üldse linna inimene, meeldibki pigem maal elamine ja kõik sellega kaasas käiv.
Muidugi oli ka algul palju uut, millega harjuda, just selle logistika poole pealt, nagu lõuna maades ikka, tuleb sellega arvestada, et ühistransport ei pruugi alati graafikus püsida. Bussideks olid enamjaolt marsad, kuhu siis lasti nii palju inimesi vaid kui palju istekohti oli, selle toon võrdluseks, kuna Armeenias oli just vastupidi, sisse sai nii palju kui inimesi sisse mahtus, vahel võis ka kahel istmel lausa viis või kuus inimest olla 😀
Rumeenia pole eestlaste seas kuigi populaarne, seda riiki tuntakse pigem vaid mustlaste järgi, kes pole arvatavasti kusagil endast heast küljest näidanud. Kuid võin oma kogemuse najal väita, et ega neid mustlasi nüüd iga kandi peal ka pole ja Rumeenlased ise on väga lahked ja abivalmid. Rumeenia: maa, mis on ka Euroopa Liidus jäänud virelevaks ning oma poegi ja tütreid loovutavaks ääremaaks. Kuid siiski inimesed on vaatamata sellele rõõmsad ja ei heitu seetõttu väga ja püüavad hakkama saada nagu saavad.
Rumeenial on rikkalik ajalugu ja kultuur, nii moodne kui ka ajalooline arhitektuur, mõnus kliima ja külalislahked inimesed. Niielt soovitan seda riiki külastada kõigil kel võimalus tekib.
Kindlasti jäi palju huvitavat kirja panemata, kuid ükskord tuleb sellele punkt panna ja edasi liikuda, kindlasti külastan seda riiki veel edaspidigi, jäid ju kallid inimesed maha. Kuid nagu enne mainisin, olen väga tänulik sellele võimalusele, mis mulle ette sattus.
