Viibisin Islandis vabatahtlikuna ajavahemikul 10.02 – 20.02.2017. Elasime Reykjaviku südamest paarkümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, väikeses kahekorrulises majas. Lisaks minule ja minu sõbrannale oli meie vabatahtlike grupis nii ameeriklane, itaalane, rumeenlane, jaapanlane kui ka kaks inimest Lõuna-Koreast, seega sai seltskond parajalt kirev ning eripalgeline.
Otsus Islandile vabatahtlikuks minna polnud ausalt öeldes midagi, mida olin kaua ette planeerinud või millest aastaid unistanud. Ometi kui nägin kuulutust säärase kogemuse osaliseks saada, tundsin, et vajan ülikoolist veidikest puhkust ning sain peagi ka hea sõbranna oma plaanidesse kaasata. Samuti tundus projekti eesmärk äärmiselt põnev – koostada Islandi vabatahtlike ajakiri. Seega, võrdlemisi spontaanselt, otsustasime oma motivatsioonikirjad teele saata ning jääda vastuseid ootama.
Mõeldud tehtud.
Nagu ajalugu näitab, siis osutusime mõlemad projekti valituks ning maandusime veebruarikuus Islandi lagedatel väljadel. Harjumatult väikesest lennujaamast pidime veel bussi ja autoga edasi seiklema, enne kui jõudsime lõpuks majutuspaika. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik ning saime kiiresti majakaaslastega jutu peale.
Kümne päeva jooksul pidime kõik ühe pikemat sorti artikli valmis kirjutama. Pärast mitmepäevast mõtlemist otsustasin lõpuks valida oma teemaks islandi keele ja selle ajaloo; sellega seoses sain intervjueerida ka üht meie majakaaslast, Kristjàn Hreinsson’it, kes juhtus olema filosoof ja õppejõud. Muuseas on ta ka mitme Islandi Eurovisioonilaulu sõnade autor. Vestlus temaga oli ääretult põnev ning mõneti sai tõmmata palju paralleele ka eesti keelega. Seega kindlasti rikastav kogemus, millest sain hiljem inspiratsiooni ka Eestis artikleid kirjutades.
Minu sõbranna seevastu otsustas kirjutada Islandi haldjatest ning sealsest haldjakultuurist ning mina, olles lahkesti nõus mängima fotoreporterit, suundusin koos sõbrannaga ühel päikselisel päeval päris haldjakooli direktoriga rääkima. Seegi kogemus on midagi unustamatut ja üks minu omapärasemaid reisimälestusi. Tegemist oli äärmiselt otsekohese mehega, kellele meeldis meid šokeerida oma võrdlemisi äärmusliku huumorisoone ja elulooga. Olgu mainitud, et ise polnud ta kunagi haldjaid kohanud; samas olles diplomeeritud ajaloolane (kelle kursusekaaslaseks juhtus olema ka Islandi president) rääkis ta meile huvitavaid vaatepunkte tänase Euroopa ja maailma poliitikast ning võimalikest lähituleviku stsenaariumidest. Hiljem sõidutas direktor meid tagasi linnasüdamikku, suundudes ise läbi veebruarikuu jaheduse sandaalides teatrisse.
Kümne päeva jooksul saime võimaluse minna ka kahepäevasele eksursioonile, mis hõlmas enda alla palju hingematvaid Islandi looduspilte. Esimene päev kulus peaasjalikult erinevate koskede külastamiseks, seega olime lõpuks pealaest jalatallani läbimarjad. Ööbisime väikeses eraldatud hostelis, mis oli hubane ja soe. Eksursiooni jooksul nägime ka Islandi musta randa, ulmelisi vaateid kõrgetest jäämägedest ning jäises vees ujuvaid hülgeid. Elamusi ja nähtusi kogusime küllaga, paraku ei olnud kohtade nimed visad meelde jääma. Seevastu said need kõik korralikult fotoaparaatidesse jäädvustatud.
Lisaks kõigele eelnevale kirjeldatule käisime pea igapäevaselt Reykjaviku kesklinnas, proovisime kohalikul kalaturul hailiha (mille austajat minust paraku ei saanud), külastasime Reykjaviku äärmiselt modernset kunstigaleriid, käisime väliujulas (kus veebruarile kohaselt oli ühest basseinist teise liikumine võrdlemisi suur katsumus) ning palju muud uut ja huvitavat.
Kogemus oli kindlasti kõiki väiksemaid ja suuremaid katsumusi seda väärt ning minu õnneks ümbritses mind ka väga tore seltskond. Kindlasti soovitan kõigil säärane reis ette võtta.
Kui soovid ka veidi teistsugust reisikogemust, siis leiat põnevaid projekte siit: https://estyes.ee/projects/tag/vabatahtlik-too/
Või kirjuta meile estyes@estyes.rbr.ee
