2021. aastal sai EstYES 30-aastaseks! Räägime EstYESi idee sünnist, eredamatest hetkedest ja tulevikust MTÜ asutaja ja juhi Aleksandr Kuruševiga.
Kuidas EstYES 30 aastat tagasi sündis? Mis oli asutamise ajendiks?
Peame alustama sellest, et vaatame laiemat konteksti ning mis olukord sel hetkel Eestis oli. Idee hakkas sündima 80ndate lõpus, kui Eestis oli juba rohkem kui üks riigi noorte organisatsioon. Oma tegevust ei surutud enam põranda alla ja riik hakkas muutuma avatumaks. Ühtäkki oli võimalik vastu võtta väliskülalisi ja minna ise välismaale, kuid mitte nii lihtsalt nagu see praegu on. Oli näha, et ka Eesti noored on väga huvitatud maailma avastamisest. Kui ma nüüd tagasi vaatan, miks see teema mulle nii südamelähedane oli ja miks ma hakkasin seda arendama, siis on kolm põhjust.
Esiteks, kui ma olin veel koolilaps siis osalesin õpilasmalevas. Mulle nii meeldis seal! Poolteist kuud rasket tööd, aga nii tore oli koos sõpradega aega veeta. Tegime tempe ja oli väga lõbus aeg, aga ka väga kasulik. Parem kui niisama linnas vedeleda ja väga suur mõju minule. Hiljem käisin malevas ka koordinaatorina.
Teiseks, kui Nõukogude Liit hakkas natukene vabamaks minema siis 1985. aastal korraldati Moskvas noorte-ja tudengite maailmafestivali. Seal käis väga palju inimesi, aga seal sai osaleda ainult loaga. Õnneks mu sõbral oli Moskvas pruut, kelle emal oli väga tähtis amet. Tema kaudu saime üritusele. Moskvasse sisenemine oli küll keelatud, aga me ostime rongipileti varasemasse peatusesse ja lihtsalt ei läinud maha. Natuke maksime ka reisisaatjale, et ta meid välja ei viskaks. Ja nii jõudsimegi Moskvasse. Käisin siis Moskvas igal pool ja emotsioonid olid laes. Nii lahe üritus, kuhu olid tulnud inimesed üle maailma! Sai suhelda ja arutada igasuguste teemade üle. Väga põnev oli näha, kuidas kõik näevad asju erinevalt. Mul oli kahju, et selliseid üritusi rohkem ei olnud.
Samal ajal käis külm sõda ja riikidevahelised suhted olid väga pingelised. Mul oli mereväes sõjaväeõpe. Õppused toimusid Nõukogude Liidu laeval, nemad tulistasid torpeedosid, ühel hetkel ilmusid välja ka Saksa sõjalennukid ning Rootsi laev. Olukord oli väga pingeline. See ei olnud olukord meediast, see oli päris. Ja siis ma sain aru, et kui inimesed saaksid rahulikult kokku ja saaksid rääkida, siis see pinge maanduks. Saadaks aru, et kõik on normaalsed inimesed ja ei hakataks üksteise vastu tulistama.
Viimaseks ajendiks oli visiit Taani. Mul õnnestus sinna konverentsile minna. Tegemist oli ametliku programmiga ja oli väga tore, et sain minna, aga meil oli ametlik eesmärk, ametlik delegatsioon, elasime hotellis ja saime vaadata ainult arhitektuuri ja käia muuseumis. Päris elus kuidagi osaleda ei saanud, sest meil ei olnud kohalike kontakte. Ja sealt tuligi tahtmine, et kui juba midagi teha, siis programm võiks anda võimaluse minna sügavamalt, luua kontakte kohalike inimestega ja osaleda elus. Ja nii kõik asjad jõudsidki ilusti kokku.
Meid oli 3 inimest, kes EstYESi asutasid ja sama palju, kes kaasa aitasid. Kuigi alustasime rahvusvaheliste suhete osakonnas suuremas organisatsioonis siis saime ruttu aru, et sealne juhatus otsib kontakte, mis aitaksid kaasa ainult nende organisatsiooni eesmärkidele. Seda me ei soovinud. Eraldi EstYESi all saime olla laiemapinnalised ja kaasata oma projektidesse kõiki, kes tahtsid osaleda.
Ühed meie esimestest kontaktidest tulid initsiatiivist nimega Rahvusvahelise Sõpruse Klubi. Neil olid tutvused Skandinaavias. Lisaks saime osa liikumisest nimega Next Stop, mille raames reisisid välismaalased üle Nõukogude Liidu. Meie võtsime neid Tallinnas vastu ning ka sealt tekkisid kontaktid, mida kasutasime hiljem Taani minekuks. Üks nendest organisatsioonidest oli Mellemfolkeligt Samvirke, kes tegutseb Taanis siiani. Nemad seletasid ka meile, mis on laagrid ja jagasid oma rahvusvaheliste projektide kogemust.
Mis on olnud meeldejäävamad hetked 30 aasta jooksul?
Meie eesmärk oli ja on siiani luua kontakte, ehitada sildu inimeste ja riikide vahel, luua sõprussidemeid ja näidata sealjuures ka Eestit. Nii me siis hakkasime organiseerima õppevisiite Eestisse. Eesti oli juba küll iseseisev, kuid olid veel rublad, hirmuäratav inflatsioon, toiduainete puudus, internetti ja mobiile ei olnud, lauatelefone oli ka vähe, hotellid olid nii nagu nad olid, transpordifirmad ka kahtlased. Aga vaatamata sellele meie korraldasime õppevisiiti! Üks esimestest külalistest oli grupp Taanist. Nad tulid oma bussiga (mis oli vist tark tegu). Osad neist majutasime Eesti peredesse, aga mõned läksid Kungla hotelli (praegu seal seisab uhkelt Hilton). Ka bussijuht parkis oma bussi selle hotelli taha.
Kohe esimesel ööl bussi rööviti. Löödi aken sisse ja võeti tudengite isiklik vara ning kõik muu, mida oli võimalik võtta. Hinnanguliselt varastati 50 000 Taani krooni eest, mis praegu on ligi 7000 eurot. Tohutud rahad sel ajal! Pidime hommikul sama bussiga sõitma Lahemaa Rahvusparki, aga ei saanud, sest nüüd oli vaja minna ka politseisse. Hakkasime otsima transporti, ei tea kuidas, aga leidsime teise transpordi. Giid oli meid ootamas kusagil ristmikul, mobiile ei olnud, ei tea, kuidas me temaga kontakti saime, et hoiatada, et grupp hilineb. Oli oktoobri algus ning väga külm ilm, lompide peal oli jää. Grupis olid ka tudengid Ghanast, kes nägid esimest korda jääd ja olid väga elevil.
Järgmisel päeval sõitsime Tartusse, aga aken oli siiani katki, sest kusagil ei saanud seda vahetada. Panime aknale kile ette ja hakkasime sõitma, aga kile hakkas lendama. Mina siis hoidsin kile akna ees kinni ja purjetasin seal. Tartus oli õnneks töökoda, kus pandi vineer ette 50 Taani krooni eest.
Ühel õhtu läksime noorteklubisse, kus oli elav muusika. Meil oli seal kinnine õhtu, aga kuidagi said kohalikud sisse, kes siis ka kohe visati välja. Aga juba nad olid jõudnud paar joped ka kaasa haarata! Ja kahjuks olid need just ghanalaste joped! Neil oli juba niigi külm, aga nüüd varastati ka nende joped. Ühe taskus oli ka pass. Lisaks oli ühes meie korteris märgatud, et tegu on välismaalaste grupiga ning ka seda korterit rööviti.
Lõpuks olime tagasi Tallinnas ja kõik probleemid olid justkui lahendatud ning programm tehtud. Grupijuht läks Kungla hotelli baari, et aeg maha võtta. Seal tutvus ta tüdrukuga. Tagasi hotellituppa minnes märkas ta aga, et rahakotti ei ole. Ühesõnaga šokeeriv kogemus.
Kui nüüd ka midagi positiivset välja tuua siis muidugi on meeldejääv see, et inimesed hakkasid käima ikka väga kaugelt – Mehhikost, Kolumbiast, Costa Ricast. Ning veel meie korraldatud Alliance of European Voluntary Service Organizations võrgustiku tehniline kohtumine 2016. aastal, mille raames oli meil Tallinnas külas 160 osalejat 50 riigist Aasiast, Aafrikast, Ladina-Ameerikast jne.
Mis on olnud suurimad saavutused 30 aasta jooksul?
Võib erinevalt vastata. Üks kindlasti see, et elasime üle kõik erinevad raskused, ja kindlasti see, et tänu meie tegevusele on nii palju inimesi teinud olulist karjääri ja saavutanud ise midagi Eestis või välismaal. Ma tean isiklikest kontaktidest väga palju inimesi, kes on osalenud meie programmides ja saanud sealt edaspidiseks tugeva tõuke. Nende hulgas on üks endine minister, kõrge ametnikud, diplomaadid, kultuuritegelased, tublid noorsootöötajad.
Ka eelpoolmainitud tehniline kohtumine oli suur saavutus. Paljud ütlesid, et oli üks parimatest ja kindlasti kõige suurem, mis on Alliance’i ajaloos toimunud.
Uue aastatuhande alguses osalesime ka AIDSi preventsiooni projektis, UNESCO poolt rahastatud. See oli suur ja oluline projekt kogu Ida-Euroopas ja me otsisime vastust küsimusele, kuidas kaasata vabatahtlikke selles tegevuses.
Lisaks kindlasti ka see, et tänu kolleegide tubli tööle on Eestis nii palju vastuvõtvaid projekte. Esimesel aastal oli 2, nüüd üle 70 projekti, kes võtavad regulaarselt vabatahtlike vastu. See on suur saavutus.
Milline on EstYESi roll Eesti ühiskonnas? Kas ja kuidas see on aastate jooksul muutunud?
EstYES on olnud justkui nähtamatu kangelane, kes on olemas ja tuleb appi, aga keegi teda ei näe. Meie projektidel on pikaajaline mõju. Annan ühe näite.
Oli periood, mil elasin Märjamaal alevis. Ühel hetkel tekkis meil EstYESis võimalus arendada pikaajalisi vabatahtlike projekte. Vaatasin kõigepealt enda ümber ringi ja alustasin esimeste projektidega seal. Alguses ei saanud kohalikud aru, miks on sellist tegevust vaja, aga vabatahtlikud hakkasid käima. Tänu sellele, et seal olid juba rahvusvahelised vabatahtlikud hakkasime tegema ka laagreid. Sealt edasi hakkasid kohalikud inimesed vaatama, et äkki nemad ise saavad ka minna välismaale ning hakkasidki osalema rahvusvahelistes projektides. Siis jõudis kohalik rahvamaja selleni, et hakkasid korraldama rahvatantsufestivali ning kutsusid ka gruppe välismaalt. Festival muutus rahvusvaheliseks.
Ma arvan, et see näide illustreerib, kuidas küla ja alevit saab arendada tänu rahvusvahelisele koostööle. Sama mustrit võib meie tegevustes näha palju. Oma projektidega inspireerime inimesi. Meie paneme seemne kasvama ning sealt edasi sünnib juba väga palju kasulikku ja ilusat.
Ja üldiselt võib väita, et tänu meie tegevusele on Eesti ühiskond muutunud avatumaks, tolerantsemaks, innovaatilisemaks, nutikamaks.
Kui vaadata EstYESi kolme aastakümmet numbrites siis mitu inimest vabatahtliku teenistusele välismaale saadetud? Mitu inimest Eestis vastu võetud? Mitu laagrid, noortevahetust, koolitust korraldatud?
Hinnanguliselt oleme saatnud välismaale aastate jooksul 6 tuhat vabatahtlikku ja vastu võtnud kaks korda rohkem ehk ligi 12 tuhat inimest. Siin võib olla huvitav võrrelda seda numbrit mõne linna elanikkonnaga. Näiteks Haapsalus elab ligi 12 tuhat inimest. Laagrite, õppevisiite ja muude taoliste projektide arvuks ütleksin umbes tuhat. Enne koroonat oli meie tegevus väga intensiivne, nüüd on rahulikum. Loodame, et varsti taastub.
Huvitav on ka vaadata geograafiliselt, kus meie inimesed käinud on ja kes on siia tulnud. Otseloomulikult teeme koostöö kõikide Euroopa riikidega, kaasa arvatud Aserbaidžaan, Armeenia, Gruusia, Valgevene, Ukraina, sealt edasi Hiina, Jaapan, Lõuna Korea, Kambodža, Laos, Tai, Nepal, India, aga ka Island, Gröönimaa, Kanada, USA, Mehhiko, Argentiina, Peruu, Tansaania, Uruguay, Keenia, Maroko, Kolumbia, Honduras, Costa Rica. EstYESil ei ole ainult veel partnerit Austraalias, Uus Meremaal ja Vatikanis.
Millised on EstYESi järgmised 30 aastat?
Me jätkame. Järgmised 7 aastat on kindlad, oleme Euroopa Solidaarsuskorpuse akrediteeritud organisatsioon. Me lähme edasi oma programmidega, arendame projekte, võtame vastu pikaajalisi vabatahtlike. Loodan, et saame ka aina rohkem tegeleda looduskaitse projektidega. Teeme ka praegu palju ELFiga (Eesti Looduse Fond) koostööd, EstYESil on nendega palju projekte.
Tulevikus tahame pakkuda ka rohkem programme täiskasvanutele ja eakatele, meil on juba praegu võimalusi, loodan, et huvi selle vastu on. Muidugi loodan ka, et koolinoored jätkavad jõudsalt osalemist EstYESi programmides, nende jaoks on meil hetkel rohkelt võimalusi. EstYESi tegevus on oluline ja ma soovin, et Eesti inimesed teaksid ja tunnustaksid meie tööd rohkem.
Meie tegevus on endiselt vajalik. Võib olla praegu isegi rohkem kui mõned aastad tagasi. Maailmas on hetkel nii palju pingeid, usaldamatust ja kriise. Pandeemia pärast on inimesed rohkem lahku läinud ja vähem ühendatud. Tekib rohkem seinu kui sildu. Meie aga saame seda muuta nii nagu tegime aastaid tagasi. Ja ma väga loodan, et meiega liitub noor põlvkond, kes võtab palju meie tööst üle, arendab ja uuendab seda.
