Mina avastasin ESTYESi ja välismaale vabatahtlikuks minemise täiesti juhuslikult, sain reklaami Facebookis, kandideerisin ja endalegi märkamatult veetsingi 16. – 30. märtsi Portugalis, Amarantes!
Amarantesse jõudes ootas meid vahva pikaajaliste vabatahtlike tiim, kes olid meile abiks terve projekti vältel. Majutus, toitlustus, ideede põrgatamine ja muud ühistegevused toimusid Amarante noortekeskuses (Casa da Juventude de Amarante), mille juurde kuulub ka Amarante ainuke taimetoidu restoran (Bar do Girassol). Kõik meie toidukorrad noortekeskuses olid taimsed, mis oli küll harjumatu, kuid menüü oli väga mitmekesine ja maitsev. Projekti peamine osa oli seinamaalingu tegemine, toimus väikeses nelja klassiga algkoolis. Kool asus 10minutilise jalutuskäigu kaugusel noortekeskusest ja oli tõesti pisike, lisaks väikesele majale toimusid tunnid ka kahes ümberehitatud merekonteineris.
Projekt oli jaotatud kaheks osaks. Esimesed päevad keskendusime muurali väljamõtlemisele – uurisime sisendit kooli õpilastelt, tegime gruppides sketche, põrgatasime omavahel ideid ja panime lõpuks kokku ühe tervikliku seinamaalingu. Seejärel läksime õhtul pimedas kooli, et projekteerida sketch seinale ning tegime kriidiga jooned järgmise etapi lihtsustamiseks ette. Järgmised poolteist nädalat käisime iga päev koolis maalimas, see oli kindlasti projekti kõige vahvam osa. Valdavalt maalisime päeval, kus lastel olid tunnid ehk vahetunnid olid 80 energiat täis mudilasega ütlemata kaootilised. Kaosest hoolimata olid need kõige toredamad hetked, kus lapsed uurisid meie maalinguid, näitasid enda joonistusi, rääkisid oma tulevikuplaanidest ja õpetasid meile tantse. Kõige suurema jälje jättiski kindlasti laste emotsioon, rõõm ja entusiasm. Projekti lõppedes laulsid nad meile ühiselt laule, kinkisid enda tehtud meeneid, kirjutasid meile väikeseid sõnumeid ja kallistasid meid kui me lahkuma pidime.
Lisaks joonistustele tegime ka kultuuriõhtuid, kus õppisime midagi huvitavat projektiosaliste kodumaade kohta. Eestit tutvustasime me läbi keele ja sõnade: ütlesime mingi eestikeelse sõna (nt taliujumine, jaanipäev, küüslauk) ja lasime teistel proovida seda kuulmise järgi kirjutada. Seejärel rääkisime veidi sõna tähendusest ja traditsioonidest ning jagasime kõikidele muidugi ka Kalevi komme. Teistest riikidest saime teada näiteks Itaalia käemärkide, Ukraina kunstnike ja Portugali toidukultuuri kohta. Ühel õhtul korraldasime ka ühise kokkamise õhtu, kus valmistasime oma riikide toite – sõime borši, tiramisut, kreppe, kartulipannkooke ja palju muud head.
Kuigi sattusin projektile üsna juhuslikult, siis olen ülimalt tänulik, et selline võimalus mulle avanes! Vabatahtlikuna panustamine täidab sisemist klaasi kuidagi hoopis teistmoodi – näha enda panuse mõju nii toredas ja ühtehoidvas kogukonnas oli igati südantsoojendav. Sellise projekti teevad kindlasti paremaks just osalevad inimesed! Meie grupil oli kohe algusest peale kuidagi väga hea vibe ning tekkis palju grupisiseseid nalju ja seiku. Projekt jättis mulle väga sügava mulje ja pean tunnistama, et otsin juba järgmiseid võimalusi uuesti vabatahtlikuks minemiseks!
