Olen Janne ja olen 20-aastane, pärit Saksamaalt. Olen Tallinnas alates oktoobrist, kus viibin mai lõpuni ja töötan lasteaias. Minu töö on seotud lastega, 5–7-aastaste laste rühmas. Minu ülesanded on lastega mängimine, õpetajate aitamine korrastamisel, piltide sorteerimisel, mis iganes. Võin tuua ka mõned ideed näiteks käsitöö jaoks või viin läbi iganädalast võimlemistundi ja mõnikord küpsetame koos.
Tahtsin minna juba ammu vabatahtlikuks, kuid koroonaga seotud himude tõttu ei olnud palju pakkumisi saadaval. Kui seda projekti nägin, arvasin, et see oleks hea võimalus, sest mulle meeldivad lapsed, kuigi mul ei olnud nii, et tahtsin alati lasteaias vabatahtlikku teenistust teha, aga kui seda projekti nägin, rääkisin oma juhendajaga, meil oli enne siia tulekut intervjuu ja ta oli väga tore ja sellepärast valisin selle projekti. Minu esimene mulje oli tõesti hea. Kõik võtsid mind väga hästi vastu, nii lapsed kui ka kõik õpetajad ja ma olin tõesti õnnelik. Mul on väga hea meel, et valisin selle projekti, ja inimesed on siin tõesti väga toredad.
Siia tulles kartsin natuke, sest tulin siia üksi, ma ei tundnud kedagi, uut riiki ega midagi. Nii et ma kartsin natuke mitte kohata teisi inimesi, kuid juba esimesel päeval kohtasin kahte oma korterikaaslast ja nüüd olen kohanud palju inimesi. Ja mulle meeldib väga vabatahtliku elu, sest sa käid tööl ja töö on midagi, mis mulle väga meeldib, ja pärastlõunal saab tavaliselt linna uudistada ja ka nädalavahetustel saab mööda Eestit ringi sõita. Koroonaga seotud olukorra tõttu pole see praegu lihtne, kuid olen juba palju saanud reisida, sest eelmise aasta oktoobris polnud olukord nii hull.
Tulles siia mul ei olnud tegelikult mingeid ootusi ja see oli tõesti spontaanne projekt minu jaoks – ma taotlesin hakata vabatahtlikuks kuu aega enne siia tulekut, kuid tagasi vaadates võin kindlalt öelda, et naudin seda enamasti, kuigi mõnikord olin tööst väsinud. Ma töötan 7 tundi päevas ja kui te kogu aeg olete lastega ümbritsetud ja kuulete alati keelt, mida te tegelikult ei mõista, on see minu arvates tõesti väsitav. Sellest olenemata enamasti nautisin kõige väga.
Minu lasteaias on üks laps, ta kasutab alati ühte sõna, mis on «lahe» ning ma saan temaga tõesti väga hästi läbi, meil on lihtsalt koos väga lõbus, kuigi ta on noor, umbes 6-aastane ja ikkagi on meil lihtsalt koos väga lõbus. Ja ma kuulsin teda alati sõna «lahe» ütlemas, nii et hakkasin ka seda sõna ütlema. Ja see on lihtsalt ülimalt naljakas, sest mul ja mu kahel sõbral on siin mingi grupp koos ja nad on mõlemad ka Saksamaalt, aga kohtasin neid siin ja tegelikult hakkasime meid defineerima selle sõna «lahe» kaudu, nii et põhimõtteliselt oleme lihtsalt rühm nimega «Lahe». Lisaks saime teada, et Saksamaal on koht nimega Lahe, mis on ilmselt teistsugusel moel hääldatud, kuid me juba otsustasime ühel päeval sinna minna ja tahame linnamärgi ees pilti teha. Ma arvan, et see oleks päris naljakas.
Hakkasin eesti keelt õppima kui siia tulin ja tööl olen alati selle keelega ümbritsetud. Ma räägin ainult eesti keelt, õpetajad üritavad inglise keelt rääkida, kuid nad ei ole selles osas väga head, välja arvatud minu juhendaja. Esimese kuu jooksul rääkis ta minuga alati inglise keeles, kuid nüüd hakkas ta minuga ka eesti keeles rääkima. Ja ma sain endale raamatu, mille abil saan eesti keelt õppida. Lastega tunnen, et see on väga naljakas. Sain kuidagi hakkama, kuidas lastega tegelikult rääkida, kuigi ma enamasti ei saa aru, mida nad räägivad, aga ma lihtsalt teesklen, et saan aru, ütlen kogu aeg ‘’jah’’ või ‘’ei’’. Tuginedes sellele, kuidas nad lauset lausuvad, püüan välja mõelda, mida ma peaksin ütlema, kas peaksin ütlema ‘’jah’’ või kas ‘’ei’’ või midagi muud. Kuid praegu tunnen, et saan nendega tõesti rääkida. Mõnikord on see ikka raske, kuid enamasti saan nendega vestelda, mis on väga lahe. Ma ei mõelnud Eesti inimestest tegelikult enne siia tulekut nii palju. Ka sellepärast, et mul oli siia tulekuks aega vaid üks kuu, teadsin, et lähen Eestisse, nii et ma ei pingutanud tegelikult nii palju selle riigi kohta midagi õppides ega isegi selle üle mõeldes. Jah, tegelikult polnud mul mingeid stereotüüpe.
Ma saan soovitada ka mõningaid enda lemmikkohti. Üheks neist on Port Noblessner, mis on sadam Tallinnas. Mulle meeldib seal käia, käin seal tihti ka ilusa ilma korral. See meenutab mulle justkui kodu, sest olen pärit Põhja-Saksamaalt, elan mere ääres ja meil on koht, mis näeb välja sarnane sellele ja mulle lihtsalt meeldib seal olla. Vanalinnas on ka üks vaatenurk, mis mulle meeldib, kuna seal saab seista, vaadata Tallinna katuseid ja see mulle väga meeldib. Ka üks kohvik, mis mulle meeldib, on Caffeine EE, see on kohvik, kus ma käin väga tihti ja mulle meeldib see kohv väga.
Kas midagi üllatas mind Eestis? Ma pole selles päris kindel. Ma ei ütleks, et see mind üllatas, aga uudne oli näiteks talv. Meil oli tõesti pikk talv ja tavaliselt on Saksamaal talvel ilm nagu +10 kraadi ja siin kogesin esimest korda elus -20 kraadi. Ma ütleks, et nii külm ilm oli küll harjumatu.
Ma arvan, et on palju uusi kogemusi, mida ma sain, näiteks lihtsalt uude riiki tulek. Ma mõtlen, et kõik, mida ma Eesti kohta teadsin, oli see, kus see asus, aga ma ei teadnud midagi inimestest, ega riigist endast. Kohtumine nii paljude inimestega erinevatest riikidest ja töötamine teises riigis on minu jaoks huvitav ja kindlasti hariv kogemus. Elasin enne oma vanemate kodus ja tulin siia ilma teadmata, et peaksin ise süüa tegema, pean ise toidupoes käima, pean lihtsalt kõik ise tegema. Ma arvan, et olen saanud palju uusi kogemusi ja olen tutvunud paljude uute inimestega, keda nüüdseks ma tean üle 7 kuu. Tulles siia omapäi kedagi tundmata tunnen, et tänu sellele muutusin teistele inimestele avatumaks, sest sa pead kuidagi end inimestega kohandama. Mulle tundub, et see on tõesti lahe kogemus ja midagi, mille avastasin ka enda kohta, et saan hõlpsasti teiste inimestega tuttavaks saada. Ma arvan, et see on enamasti üksi elamine ning arvan, et see on minu jaoks suurim kogemus siin.
Enne siia tulekut teadsin juba, mida teha tahan, ja tahan hakata õppima füsioteraapiat ning mulle väga meeldivad lapsed, kuid avastasin ka enda jaoks, et ei taha hiljem lasteaias töötada. Kuid ikkagi ei tähenda see, et ma kahetseksin selle projekti tegemist, kuna see oli ideaalne minu vabatahtliku teenistuse jaoks, kuid see pole midagi, mida ma tahan selle ametina pärast teha. Nagu ma ütlesin, ei kahetse ma ühtegi sekundit, vaid lihtsalt tean, et tahan õppida füsioteraapiat.
Ma tunnen, et olen siin nii palju kasvanud nagu väljend Saksamaalt ütleb ,,justkui hüppasin külma vette’’. Peate oskama süüa teha, peate tegema kõik asjad ise. Tunnen, et mul oli nii põnev aasta ja ka võrreldes oma kodus olevate sõpradega on nad lihtsalt elanud tavalist elu. Kodus oli igav, siin ma olen aga kogenud nii palju ja tunnen, et see on olnud lihtsalt ainulaadne kogemus. Ma ei unusta kunagi seda aastat, mis mul siin oli, olen lihtsalt inimesena nii palju kasvanud.
