Minu nimi on Eva, olen 21-aastane ja pärit Saratovist. Olen Eestis olnud juba kuus kuud, ning töötan Montessori lasteaias. Ma otsustasin oma projekti vahetada, seega olen selles lasteaias töötanud umbes 2 kuud.
Minu esimene projekt oli seotud töötamisega raskes olukorras olevate laste lastekodus. Mul oli seal psühholoogiliselt raske töötada. Ma üritasin saada laste sõbraks, kuid lastekodu juhid tahtsid näha vabatahtlikku pigem kui õpetajat, kes võiks distsipliini järgida, kuid lapsed ei tajunud mind nii. Praktikas selgus, et olen sellise töö jaoks liiga õrn ja lahke. Lisaks kujutasin end varjupaigas vabatahtlikuna töötades veidi teistmoodi. Mõtlesin, et saan midagi korraldada, näiteks õpetada lapsi joonistama või õpetada prantsuse keelt. Selle lastekodu lapsed mõtlevad aga hoopis millelegi muule. Neil on stressirohke olukord, sest nad võeti perekonnast ära ja nüüd otsustatakse seda, mis lapsega edasi saab – kas ta tagastatakse perekonda või ta läheb lastekodusse. On hea, et vabatahtlik ei pea oma projekti enneaegselt lõpetama, vaid tal on võimalus ka projekti vajaduse korral vahetada.
Nüüd ma töötan lasteaias, kus on lihtsam töötada, olenemata sellest, et mul on rohkem kohustusi. Mängin lastega ja õpin Montessori tehnikat. Ma arvan, et tulevikus tahaksin Venemaale saabudes õppida Montessori õpetajaks. Montessori põhiolemus on see, et laps valib ise, mida ta teha tahab, ja ma olen tema jaoks pigem assistent, mitte mentor. Ma ei aita last, ta teeb kõike ise, tehes vigu ja soodustades endas iseseisvust.
Esimest korda Eestisse jõudes ei tunnetanud ma keelebarjääri. Ma arvan, et kui vabatahtlik oskab hästi vene keelt ja inglise keelt, siis tal probleeme ei ole. Varjupaigas töötades rääkisid lapsed minuga vene keelt, nii et õppisin eesti keelt pigem enda jaoks. Eesti keel meeldib mulle väga, see on minu arvates väga ilus.
Üldiselt on Eestis enamasti nii, nagu ma ootasin. Näiteks on stereotüüp, et eestlased on pigem külmad ning märkan, et nii see on. Esimene asi, mis mind rabas, oli see, et keegi tänaval ei vaadanud sulle silma. Arvasin, et kohalikega võib kohtuda kohvikutes või baarides, kuid isegi seal pole nad selleks sageli valmis. Kuid tööl on inimesed üsna avatud.
Üldiselt meeldib mulle väga Eesti ja Tallinn – see on ilus linn. Mulle meeldib väga vanalinnas ringi jalutada. Ainus asi, mis mulle ei meeldi, on ilm ja Lasnamäe linnaosa, mille hooned sarnanevad vene omadele, mistõttu on sealne õhkkond ülejäänud linnast erinev.
Ma ei eeldanud, et ma nii väga oma kodu ja peret igatsen. Siiski olen kõigest hoolimata rahul oma projekti ja sellega, et siia tulin. Ma tõesti mõtlen sellele, kuidas Montessori pedagoogika valdkonnas edasi areneda. Kõik, mis tehakse, on suurepärane. Ma arvan, et kui on võimalus minna mõnda teise riiki, proovida ise uut tegevusvaldkonda, hakka vabatahtlikuks!
