Minu nimi on Alena. Olen pärit Peterburist ja olen nüüd juba 4 kuud Tallinnas olnud Euroopa Solidaarsuskorpuse rahvusvahelisel projektil.
Projekti kohta
Mina töötan organisatsioonis Ema ja Lapse Turvakodus. See on koht, kuhu inimesed tulevad erinevatel põhjustel, näiteks pere- või rahaliste raskuste tõttu. Emad ja lapsed elavad selles varjupaigas olenevalt vajadusest: mõnest päevast kuni mitme kuuni või kauem, samal ajal kui nad otsivad võimalust kuhugi kolida. Minu ülesanne on peamiselt tegeleda lastega. Koolilaste puhul aitan neid nende kodutöödega; nooremate puhul ma käin nendega kõndimas, mängimas või me meisterdame. Mõnikord aitan ka varjupaiga üldistes küsimustes.
Valisin selle projekti, kuna olen huvitatud töötamisest lastega, ja kuigi olin end juba selles tegevusalas leidnud, tahtsin edasi areneda. Jah, lasteaedade ja koolidega on seotud palju projekte, kuid ma tahtsin proovida midagi uut, nii et otsustasin töötada varjupaigas. Mind huvitab töötamine sotsiaalsfääris. Tahtsin õppida tundma Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi ja seda, kuidas töötada erinevate inimestega.
Lastega töötades on üldiselt palju huvitavaid või naljakaid lugusid. Näiteks on meie varjupaigas poiss, kes näeb maailma autismi spektrihäire tõttu teisiti. Kord kõndides nägi ta lumememme ja see meeldis talle nii väga, et poiss hakkas teda suudlema ja siis närima. Sellisel juhul valdavad sind nii erinevad tunded, et ma ei osanud hetkeks midagi teha.
Samuti on minu jaoks üks meeldejäävamaid lugusid päev, mil Jaapani päritolu naine tuli koos lapsega meie juurde. Ta jättis oma abikaasa maha ja hommikul oli tal lend Tokyosse. Mul paluti teda lennujaama viia. Enne seda külastasin ka Jaapani konsulaati. See naine tänas mind väga ja palus mul kirjutada, kui ma lähen Tokyosse. Eesti politsei tegi mulle ja tuutorile isegi kingituse, sest aitasime väliskodanikul turvaliselt oma riiki lahkuda. Ma arvan, et ma ei teinud midagi erilist, kuid muidugi oli kingituse saamine väga meeldiv.
Muljed projektist olid algusest peale enamasti positiivsed. Ma ei eeldanud, et kõik on täiuslik, sest ilmselgelt pole see nii. Kuid mul vedas ja kõik oli peaaegu nii, nagu ma tahtsin. Mulle väga meeldib projekt ja see, mida ma teen. Tundsin end vabalt isegi intervjuu ajal, kui rääkisin Skype’is juhendajaga ja küsisin varjupaiga kohta. Oli meeldiv tunne, kui leidsin inimesega kohe kontakti ja mõistsin, et töötaksin temaga. Rääkisin ka vabatahtlikega, kes olid mu projektis varem osalenud ja nemad ütlesid ka, et projekt oli lahe ja mul on väga vedanud selle valikuga. Saan alles nüüd sellest tõeliselt aru.
Vabatahtliku elust Eestis
Muidugi on vabatahtlikus tegevuses raskusi. Ma ei nimetaks seda isegi miinuseks, kuid on olukordi, kus tuleb leida kompromiss. Me suhtleme igapäevaselt inimestega, kellega me koos elame. Meil kõigil on oma kultuur ja harjumused. Seetõttu peab mõnikord erinevates aspektides leida ühise keele ja mõned punktid läbi arutama. Kuid need on kõik väikesed asjad.
Kui räägime keelebarjääridest, siis jah, meil on emasid erinevatest riikidest, kuid 80% neist on venekeelsed. Kui keegi ei oska vene keelt, oskab ta peaaegu alati inglise keelt. Võib-olla ma ei saa mõnikord millestki lõpuni aru, kui nad räägivad ainult eesti keelt, kuid tean, et varjupaigas on teisigi töötajaid, kes alati aitavad. Mõnikord kuulen eestikeelset tuttavat sõna, näiteks mainitakse vabatahtlikku ja mõtlen: “ahaa, see on minu kohta!”, Ja siis jälle on arusaamatute sõnade voog. Kuid see ei takista kindlasti arusaamist. Üldiselt on Eestis väga mugav, kui oskate vene keelt. Ma arvan, et igapäevastes asjades, näiteks poes käies, on esialgu veidi keerulisem neil, kes tulevad ainult inglise keelega.
Ma tean, et on olemas stereotüüp, et eestlased on kinnised ja külmad. Ma pole selles kindel. Inimesed, kellega ma töötan, on väga naljakad, positiivsed ja neile meeldib nalja teha. Neid huvitab alati minu tegevused ja me võime rääkida erinevatest asjadest. Pigem pole eestlastel olemas lähedust ega valmisolekut koheselt kontakti luua ja oma ettevõttes inimesi kiiresti aktsepteerida. Selleks vajavad eestlased aega. Mul ei õnnestunud kedagi tundma õppida näiteks baaris ega kusagil mujal. Kui istume oma seltskonnas, siis liituvad meiega sageli inimesed võõrriikidest, kuid mitte eestlased.
Mulle meeldib Tallinn väga! Eriti meeldib mulle rannik, kuna olen merefänn. See koht aitab alati mõtteid puhastada ja lõõgastuda. Armastan ka Püha Birgitta kloostrit, kus on 16. sajandi varemed. Seal on kontserte ja muid üritusi, aga ma lähen sinna, kui kedagi pole läheduses. Mõnes mõttes on see väga võimas asukoht.
Üldiselt olin enne projekti juba Tallinnas käinud, nii et siin polnud midagi väga ootamatut, aga olen õppinud palju kultuuri kohta. Läbi turisti pilgu on Tallinn üks, aga kui sa siin elad – siis hoopis teine. Linn oli suurem, kui ma arvasin, ja mulle avaldas muljet selle mitmekesisus. Siin saate sõpradega korralikult puhata, on kohti kus jalutada, kuid võite olla ka üksi iseenda ja loodusega.
Üldiselt ületasid minu ootused projektiga isegi mingil moel ennast. Kõige olulisem kogemus on suhtlemine erinevate maade inimestega, erinevate lugudega. See kehtib ka töö ja vabatahtlike kohta. Sellise projekti käigus õpid mõistma, et inimesed on erinevad. Kellegi ümbertegemiseks pole vaja pingutada. Üldiselt on lahe inimestega suhelda ja riigikultuuri paremini õppida mitte reisijuhist, vaid siinsete inimestega rääkides. Rahvusvaheline vabatahtlik tegevus seisneb uute tööoskuste, tutvuste ja teadmiste omandamises. Niisiis, ma usun, et kui soovite proovida vabatahtlikku tööd, peate kindlasti valima endale meelepärase projekti (nimelt projekti, mitte riigi) ja võtma riski minna.
