Mina olen 18-aastane Tartu neiu Viktoria. Paar aastat tagasi tekkis mul soov kunagi elu jooksul Peterburis elada ning jaanuari lõpus tundsin, et nüüd on õige aeg. Ilmselgelt ma sain aru, et kaheteistkümnenda klassi viimaseks perioodiks Eestist ära sõita ei ole kõige targem, kuid hakkasin siiski otsima erinevaid võimalusi. Samuti olin valinud valikeksamiks vene keele ning kuna minu koduses igapäevaelus kokkupuude selle keelega puudub, oli mul hädasti vaja keelepraktikat.
Ühe õhtuga oli minu sees otsus sündinud, et ma lähen Venemaale. Kuigi ma ei leidnud soovitut Peterburist, ei loobunud enam eesmärgist. Leidsin EstYESi kodulehelt Euroopa vabatahtliku teenistuse projekti Smolenskis ning otsustasin kandideerida. Mõistsin, et keele selgemaks saamiseks ongi parem elada mõnes väiksemas kohas.
Sain jaatava vastuse ning projekti kuupäevadeks said 5. märts kuni 6. aprill. Tartus istusin üksi bussile esimese märtsi varahommikul ning veetsin neli päeva ikka Peterburis ka. Edasi sõitsin 15 ja pool tundi rongiga Smolenskisse, kus elasin ja töötasin Vishenki rehabilitatsioonikeskuses.
Keskuses on peamiselt vaimsete haigustega noored, mõned elavad seal koos vanemaga, paljud käivad paarinädalaste perioodidena, kuid kahjuks on ka mitmeid, kellel pole vanemaid ning on selles keskuses juba aastaid. Mina olin peamiselt hommikuti käsitööõpetajal abiks ning teise poole tööpäevast aitasin sisustada laste vaba aega: käisime õues, rääkisime, mängisime, meisterdasime, joonistasime jne. Sellises kohas töötades peab olema loov, mõtlema välja erinevaid tegevusi vastavalt lapse arengule, see ei ole üldse nii lihtne, kuna mina ei teadnud, mis probleem kellelgi on. Kuid kõige olulisem on olla lihtsalt toeks, kui nad seda vajavad, jagada positiivsust ning julgustada.
Ma hakkasin meeletult väärtustama seda rehabilitatsioonikeskust ja tööd, mida need inimesed teevad. Sellises kohas on võimalik töötada ainult pühendumuse ja meeletu tahtega midagi paremaks muuta. Enamik inimesi, kaasa arvatud mina varasemalt, ei mõelnud sellele, millisteks ootamatusteks igapäevaselt valmis peab olema. Ma olen ülimalt tänulik, et olin seal keskuses kasulik ja abiks nii noortele kui ka töötajatele. Muidugi kasvasin ja arenesin selle aja jooksul ka ise väga palju.
Enne minekut ütlesid mulle täitsa mitu inimest, et elu on pikk ja ma ei peaks praegu kooli ajal minema. Nüüd olen neile tohutult tänulik, sest väärtustan kogetut veelgi enam. Kõige tänulikum olen iseendale, et ma olin piisavalt sihikindel ning mul jätkus julgust minna.
Kõik, kes te kahtlete oma otsustes, teadke, et te peate kuulama oma südant, mitte jääma piiridesse, mida teised või ühiskond meile seavad. Samuti ärge laske hirmudel end allutada, heade kavatsustega iseenda ja teiste suhtes saame killukese maailmast paremaks muuta.
Veel mõned tähelepanekud:
– Sööklas söödi alati kahvli või lusikaga, noa kasutamisest hakkasin küll puudust tundma.
– Teoorias ma sain aru, kuidas sooja vett saada, kuid duši all peamiselt sain ikkagi end karastada.
– Mõned töötajad olid veendunud, et mul on koduigatsus, ma ei taha seal olla, mul on kogu aeg igav ja ma olen väga häbelik. Päris keeruline oli kõigile selgeks teha, kui väga mulle seal meeldis, isegi kui vahel oli raske.
– Ma veetsin päris palju aega ka arvutis, sest koolitöid oli ju vaja teha.
– Uneaeg oli iga päev kell kümme (Eesti aja järgi kell üheksa), peale mida mul võis veel oma toas tuli põleda, kuid majas ringi ei saanud enam liikuda.
– Päevas juuakse ikka päris mitu tassi teed. Või siis mõni inimene jõi pigem suhkrut teega, kui teed suhkruga. Minu kohta, kes ma joon teed ilma ühegi magusaineta, öeldi pidevalt, et ta joob kibedat teed.
– Liikluses ikka jagus “Võimalik vaid Venemaal” momente.
– Selles rehabilitatsioonikeskuses rääkis ainult üks inimene inglise keelt ja ma nägin teda kuu aja jooksul kolm korda.
Kokkuvõttes tahan öelda, et kuu aega on ikka päris lühike aeg, aga piisavalt pikk, et ühte kohta ja selle inimesi armastama hakata. Ma olen nii tänulik, et sain kevade vastu võtta Smolenskis ning sellega täita ka mitu enda unistust. Aga veel tähtsam on minu jaoks see teadmine, et olin seal vajalik. Nüüdseks on ka koolis kursused läbitud ja eksamid edukalt sooritatud.
Viktoria tegi Venemaal vabatahtlikku teenistust projekti Alternatives Without Borders raames. Projekti on rahaliselt toetanud Euroopa Komisjon.
