28. mail pakkisin asjad ja lendasin kaugele Islandile – väike mägine saareke Euroopa ja Ameerika vahel.
Islandile läksin vabatahtlikku tööd tegema. Väikeses linnakeses Hveragerdis tegelesime tervisekeskuses tomatite ja kurkide kasvatamisega ja muude aiandustöödega. Hveragerdi asub 45km kaugusel Reykjavikist ja seal elab umbes 2300 elanikku. Nemad nimetavad isegi nii väikese rahvaarvuga kohta linnaks. Islandil elab natuke rohkem kui 300,000 inimest, kellest 2/3 elab Reykjavikis või selle ümbruses. Ja lambaid on saarel rohkem kui inimesi…
Islandile saabusin ilma pagasita, sest lennufirma otsustas, et jätab selle Stockholmi. Kolme päeva pärast, kui pagasi kätte sain, olin nagu uus inimene nagu minu kaaslased mulle ütlesid 😀
Meid oli kokku 10 ja kaks rühmajuhti: Taiwan, Lõuna – Korea, Kreeka, Kanada, Hispaania, Iisrael, Holland, Prantsusmaa olid esindatud.
Kõigepealt vaadake kaarti:
Meie asusime Selfossi lähedal lõunas. Väiksem valge laik suure laigu kõrval all on Eyjafjallajökull vulkaan, mis purskas 2010.
Esimene päev algas kõva vihma, tuule ja ekskursiooniga. Külastasime Gullfossi, kus asub kahe laama kokkupõrkeala (Island asub teatavasti kahel kontinendil) ja me kõndisime Ameerika ja Euraasia kontinendi vahel. Ühe jalaga Ameerikas ja teisega Euroopas… Edasi Geysir, seal oli terve maa kaetud suitsevate aukudega – kuumaveeallikad. Neid on Islandil peaaegu igal pool. Ja mõned päriselt keesid 100 kraadiga. Suurim neist purkas iga 5min järel suure hooga õhku.
Siis hakkas pihta koskede ring, kus iga 15km järel peatusime ja koskesid imetlesime. Kosed on tõesti igal pool, aga igaüks neist on isesugune. Eriti meeldis mulle esimene, kus sai kose alla ronida ja teine, kus sai kose taha minna. Märjaks sai :S
Viimane peatus oli Vik rand lõunas. Seal oli kuulus must rand ehk vulkaanilise liivaga rand ja ägedad koopad, mis olid tekkinud tardunud laavast ja ühte lunni nägime ka (väikese pingviini moodi oranzide nokkadega linnud, kes pesitsevad kaljudel).
Siis nägin elus esimest korda liustikut. See liustik ei näinud välja valge ja lumine nagu liustik peaks olema, sest kevadel see sulab ja iga päevaga taandub umbes 5m. Tegelikult on see suur ja valge küll, aga seda näeb täies mahus siis, kui liustiku peale minna.
Hveragerdis töötasime kasvuhoonetes. Õnneks, sest terve esimese nädala sadas peaaegu iga päev vihma. Ilm on väga ettearvamatu. 5 minutit sajab vihma, 5 minutit on päikest ja 5 minutit pilvi. Poole tunni jooksul võib kogeda kõiki ilmasid. Välja minnes peab jope alati kaasa võtma. ALATI. Meil oli oma bassein ja mullivannid, mida köeti kuumaveeallikatega.
Kultuuriõhtutel saime kõik kokku ja sõime traditsioonilisi toite igast maailmanurgast ja kuulasime huvitavaid lugusid erinevatest riikidest. Mina panin oma uued sõbrad kaerajaani tantsima ja pakkusin neile Mesikäpa komme, kama ja shoksi. Nad olid nii üllatunud, kui said teada, et meil toimus “laulev revolutsioon”, kus me ennast sõna otseses mõtte vabaks laulsime. Ja imestasid, et kuidas on võimalik laulupeol nii palju inimesi korraga laulma ja tantsima panna.
Nädalavahetustel käisime ekskursioonidel, rentisime auto ja läksime avastama ümbritsevat või ujusime basseinis ja matkasime. Me matkasime peaaegu iga päev, sest meie lähedal oli ägedaid matkaradu palju. Üks matk oli 16 km pikk ja me leidsime mägede vahelt kuuma jõe, mida soojendasid kuumaveeallikad ja kuhu sai sisse minna ja sooja vett nautida. Jõgi oli päris pikk ja inimesi täis.
Ja loomulikult ei puudunud ka väike seiklus öises Reykjavikis, kui otsustasime välja minna. Peale kolme baari maandusime oma vooditesse kell 5 hommikul.
Peale kahenädalast laagrit võtsime viiekesi auto ja põrutasime lääne poolsaarele, kus oli imeilus loodus. Eldborg kraater, rannad, Borganes, Snaefellsness liustik ja palju muud. Meie reisikese kõrgpunkt oli siiski telgi ülespanemine, mis meil kohe kuidagi ei õnnestunud. Esimesel ööl leidsime telkimisala, kus oli läbilõikav külm tuul ja me ei saanudki oma telki püsti. See oli küll lihtne telk, aga kes siis enam tänapäeval instruktsioone loeb eks :P. Esimene öö lõppes sellega, et me magasime telgis, mille üks ots oli maast peaaegu lahti ja tuul raputas telki nii mis kole. Kaks järgmist ööd olid rahulikumad, sest mina otsustasin, et loen juhendi ikka korralikult läbi.
Jõudsime läbi sõita ühe fjordi. Üleval fjordides on ilma ikka külmem. Me sõitsime tee peal täiesti üksi paksu udu sees.
17. juuni jõudsin tagasi koju. Kogu reis oli..sõnadesse raske panna. Vinge. Imeline. Erinev. Rikastav. Nendel inimestel, kellega koos kolm nädalat veetsin, on minu südames eriline koht. Ja kõik need kogemused on sellist reisi tõesti väärt. Vabatahtlik töö on alternatiivne reisimise viis. Ja kuidas siis veel, kui inimestega, keda sa jalad-pead koos elades tundma õpid, ja kellest saavad sinu head sõbrad, kellest on lõpus raske lahkuda. Järgmiseks tuleb ringreis ümber maailma 🙂
Kui soovid ka veidi teistsugust reisikogemust, siis leiat põnevaid projekte siit: https://estyes.ee/projects/tag/vabatahtlik-too/
Või kirjuta meile estyes@estyes.rbr.ee
