Juulikuus käisime Andreasega kaheks nädalaks Kirde-Prantsusmaal Lorraine’i maakonnas vabatahtlikult Fort de Jouy kindluse müüri parandamas. Kõlagu see siis huvitavalt või mitte, aga võin öelda, et need kaks nädalat võistlevad raevukalt minu suve parimate nädalate tiitli eest, sest kõik oli nii palju parem ja toredam, kui oodata oskasin!
Nimelt sirvisime kevadel pidevalt Seiklejate Vennaskonna ja EstYesi lehti (need on organisatsioonid, mis tegelevad õpilasvahetuste, vabatahtliku töö, Euroopa Vabatahtliku Teenistusega jne) ja Andreas leidis EstYesi lehelt pakkumise minna Prantsusmaale vabatahtlikult lossi ehitama, millest ta kohe kinni haaras ning hetkega otsustas sinna minna. Mina sättisin end sappa – palju me siis ikka muidu suve jooksul näeme, kui ma igal pool ringi lendan. Meie tegevust korraldas SCI France.
Kuni minekuhetkeni teadsime umbes piirkonda, kuhu me läheme ja nägime YouTube’st paari videot inimestest seal Airsofti mängimas (videolt oli näha ainult hunnik muru, metsa ja kive). Kui olime juba poolel teel, saime lõpuks tervitusmeili oma grupijuhilt Hannah’lt. Olime saanud ka väikese infopaki: mida tuleks kaasa võtta, numbrid, kuhu helistada, kui midagi juhtub jne. Kohale jõudes oli sellest hoolimata paras kaos, keegi ei tundnud kedagi ära jne.
Kokku oli meid, noori vabatahtlikke, 9: mina ja Andreas, Yun-Hao ja Yanny Taiwanist, Daniil Venemaalt, Esteban Mehhikost, Hannah Saksamaalt, Luca Ungarist ja Adela Tšehhist. Kirev seltskond! Tegelikult oleks meid pidanud olema kümme, aga Hispaanlane Pedro ei ilmunud kohale (ja mitu päeva ei viitsinud kedagi sellest informeerida ka, sealt lõpmatu valik Pedro-nalju). Arvan, et selline seltskond on töö tegemiseks väga mõnus – 9 inimese peale rääkisime 7 erinevat emakeelt ja olime erinevaist maailma paigust, aga olime kogu aeg peadpidi koos ja saime suurepäraselt läbi. Lisaks meile olid seal tööd tegemas ja läbi viimas ka kohalikud – mina suhtlesin nendega vast kõige rohkem, sest valdasin kõige paremini prantsuse keelt.
Magasime kindluses sees – niiske, jahe, mingit telefonivõrku polnud, elektrigeneraator lülitati sisse põhiliselt vaid ajaks, kus duši all käia tahtsime, tualett oli kaugel ja natuke creepy ja valguseta. Aga – me magasime kindluses!!! Kas saaks veel lahedamaks minna?
Selline nägi müür välja, kui tulime. Et näha, mis sellest hiljem sai, keri allapoole.
Kohalikud viisid meid väga entusiastlikult oma piirkonda vaatama – igal õhtul tegime jalutuskäigu lähedalasuvates linnades, põldude või jõe ääres, mängisime mänge, jutustasime… Esimesel nädalavahetusel käisime ujumas ning pildilasuvat Ameerika memoriali vaatamas. Kui kogu piirkond on üsna lihtne, palju põlde jne, siis sõja mälestusmärgid on kõik väga hoolitsetud ja ilusad. Ameerika memorial näiteks särab öösel tuledes. Ja vaadake, kui korralikult pügatud hekid!
Käisime vaatamas kohta, kus sõja ajal prantsuse (pildil) ja saksa kaevikud üksteisele kõige lähemale jäid – ühe kaeviku kohal seistes oli teist juba kenasti näha. Selles metsas suri 30 000 inimest.
Paar päeva varem tapetud metssiga – keerles päev otsa tulel ja maitses imeliselt! (Natuke Asterixi ja Obelixi tunne oli küll :D)
Marie-Therèse – tema oli need kaks nädalat meile vahva vanaema eest, kes muudkui küpsetas ja hoolitses ja pesi pesu. Tegelikult on SCI’l kohalikega leping, et meie töö eest peavad nad meile iga inimese kohta mingi kindla raha päevas andma ning võimaldama meil selle eest süüa osta ja seda kusagil teha. Aga nemad ei hoolinud sellest ja kokkasid meile hoopis iga päev imelisi roogi. Ja ma sain päevad otsa süüa baguette’i ja juustu nii palju, kui ma tahtsin. Ja laual oli alati kõike külluses, nii et pärast lõunasööki kasutasime kõik oma pausi, et maas lamada ja kurta, et kõht on nii täis – Marie-Thèrese ei tahtnud kuidagi uskuda, et meil ei ole lõpmatu suurusega kõhud.
Kui päike keskpäeval teravaks muutus, läksid kivid väga kuumaks ja töötamine oli raske. Seega otsustasid mõned VÄGA põhjalikult rohida kohti, mis olid varjus.
Avastasime ühel hetkel, et meie lähedal on ULMi (põhimõtteliselt mootoriga paraplaani) baas ning soovi korral saame sõita. Hubert mõtles seda küll naljaga, sest 40€ oli tema arvates sõidu eest üle mõistuse kallis hind, kuid lõpuks kasutasid võimalust kõik peale Hannah’ ja Andrease. Mulle väga meeldis, sain ülevaate kohast, kus olime, ja lendamine oli muidugi imevahva! Mul oli võibolla sellepärast ka kergem, et rääkisin prantsuse keelt ja sain lennu ajal juhiga suhelda. Tuli välja, et igasugu fotokad, millel on kaelarihm, on täiesti lubatud, nii et sain sõidu ajal pilti ka teha! Nüüd ei kustu need mälestused veel niipea 🙂
Kohalik linnapea? külavanem? vms käis vaatamas, mis me teeme, ja muudkui seletas, kui vaimustavalt tublid me oleme. Pilt trükiti ka ajalehes ära.
Kui soovid ka veidi teistsugust reisikogemust, siis leiat põnevaid projekte siit: https://estyes.ee/projects/tag/vabatahtlik-too/
Või kirjuta meile estyes@estyes.rbr.ee
