”Hoia end maffia eest!” – see oli põhilause, mida ma kuulsin, kui ma perele ja sõpradele teada andsin, et 2017.aasta veedan vabatahtlikuna Palermos, Sitsiilias. Kui nemad muretsesid mu võimaliku tulevase kriminaalse tuleviku pärast, siis mina pakkisin asju ja üritasin õppida itaalia keelt, et saada hakkama, kui mu pagas ära kaob.
Keele õõpimine tuli kasuks, kuna kõik lood, mis ma olin kuulnud enne Sitsiiliasse minekut itaallaste umbkeelsuse kohta, said tõestust Palermos. Inglise keele rääkijat pidi tikutulega taga otsima ja kui tema ka leidsid, siis enamasti oli ta turist. Alguses oli küll meeletult keeruline, kuna ma ei saanud midagi aru, kuid ma ei tahtnud jääda lootma sellele, et mu mentor mind alati välja aitaks või et ma satun selle üksiku inglise keele rääkija peale, nii et võtsin end kätte ja hakkasin itaalia keelt endale selgeks tegema. Õnneks on sitsiillased nii armas ja soe rahvas, kes kuulab naeratades ka kõige puisemat itaalia keelt ja kiidab sind takka, et sa ära ei hirmuks rääkimise ees. Niimoodi vaikselt pusides ja turul keelt harjutades hakkas keel aina omasemaks saama ning sain kõigiga räägitud, eeldusel, et nad ei lähe üle Sitsiilia keelele.
Mina töötasin noortevahetusega tegelevas organisatsioonis InformaGiovani koos teise vabatahtliku Meryemiga, kes oli Türgist. Meie tööülesanneteks oli abistada InformaGiovanit nende igapäevatöös: saatsime partneritele meile, andsime infot Itaaliasse tulevatele vabatahtlikele, kirjutasime promotsioone InformaGiovani projektidele ja olime ka töömalevates rühmajuhtideks. Saime ka ise kätt harjutada projektikirjutamises, kui meil paluti noortevahetus välja mõelda, mis teisel korral kandideerides isegi vastu võeti – selle üle saime nii mina kui ka Meryem uhked olla.
Ma olin õnnega koos, et ma elasin teiste vabatahtlikega ühes suures korteris, kuna oli alati keegi ümbruses, kellega juttu rääkida või aega veeta. Peale minu ja Meryemi olid korteris Marie ja Victor Prantsusmaalt, Eva Lätist ja Pepe Hispaaniast. Kuna olime kõik ühes vabatahtlike paadis, siis kasvasime kiirelt kokku ja moodustasime oma väikse EVSi pere. Tegime koos süüa, avastasime Palermot, korraldasime pidusid, tegime filmiõhtuid, käisime linna peal pidu panemas ja reisisime mööda Sitsiiliat kõik koos – tegevused, mida me kuuekesi ette võtsime, jäävad kõige eredamateks mälestusteks minu EVSi aastast. Meie motodeks said “La vita è la vita” ehk “Elu on elu”, mida pidime tõdema, kui asjad ei läinud alati nii, kuidas soovisime, aga tuli sellega leppida, ning “Just do it”, mille ütlemine tavaliselt viis kõige mälestusrikkamate õhtuteni.
Töö kõrval oli mul ka aega oma lemmiktegevuseks, reisimiseks! Kohe alguses tegime mina ja Marie nimekirja kohtadest, mida tuleb Sitsiilias külastada ja me hakkasime kiirelt neid maha kriipsutama. Kuigi Sitsiilias on imeilusaid linnu nagu Siracusa ja Noto, siis minu lemmikkohtadeks said Aeooli saared, kus ronisin nii Strombolil kui ka Vulcanol vulkaani otsa, Pantalica, mis on rahvuspark, mille põhiatraktsiooniks on kaljuseinadesse uuristatud vanad hauad, ning Cavagrande, mis on jõesäng sügaval oru põhjas, kus saab supelda ja kaljude ilu nautida. Nägemata ei jäänud ka Etna, mis isegi purskas korra minu Sitsiilias oleku ajal ja mille otsa ronisin lausa kaks korda!
See aasta Sitsiilias pakkus mulle nii palju, mida ma poleks kunagi Eestis olles saanud: keeleoskuse, sõpru ja tuttavaid üle maailma, kultuurišoki, töökogemust Itaalia MTÜs ning tänu Sitsiilia kõrvetavale päiksele, päevituse… Ma küll adusin, et Sitsiilias elada ma ei suudaks, armastan liialt mugavust, mis tuleb e-riigiga, kuid see saareke, tema inimesed ja nende soojus jäävad alati minuga ning tean, et tulevasi puhkusi planeerin kindlasti vaadates esimesena pileteid Sitsiilia poole.
