Noortevahetus toimus Prantsusmaa Alpides, üsnagi tsivilisatsioonist eraldatud öko-farmis. Projektis oli osalejad kokku 17: Eestist, Itaaliast, Prantsusmaalt, Türgist ja Hispaaniast, lisaks siis veel kohapealsed korraldajad ehk talus töötavad vabatahtlikud. Antud ökotalu on tegelikult rajatud ja toimetab sotsiaalvaldkonnas, pakkudes töökogemust inimestele, kellel on seda raske omandada ning korraldades programme probleemsetele (ka sõltuvushäiretega) noortele.
Projekt ise oli ääretult maalähedane ning pakkus võimalusi tegeleda asjadega, mida igapäevaelus vaja võiks minna. Peamiseks suunaks oli kohaliku tooraine ja loodusandide transformeerimine olme-toodeteks. Iga päev toimusid erinevad töötoad, kus sai oma huvide kohaselt osaleda. Töötubade ampluaa oli talumajapidamisele kohaselt lai: taimede ja marjade korjamine, hoidiste keetmine, teesegude valmistamine, pitsa ja saia küpsetamine, puutöö, permakultuur, naha- ja savitöö, naturaalne kosmeetika, lavendliõli destilleerimine jne. Töötubade läbivaks jooneks oli looduslähedane majandamine ning säästlikkus.
Lisaks anti mõnedel päevadel võimalus ka n-ö vabadeks töötubadeks, kus osalejad ise said oma oskusi edasi anda. Nõnda sai õppida meditatsiooni, patsipunumist, koeramassaaži, erinevaid võõrkeeli ning osaleda isegi šamaanirännakul.
Programmi jooksul toimus ka kolm väljasõitu: lavendli- mesilas-, alpaka- ning ravimtaimetallu. Kuna eelistati pigem näidata looduslähedast väiketootmist, siis koorus kõigilt nendelt külastustelt välja koostöö ja kogukonna olulisus. Näiteks on avanud piirkonna alpaka- ja jänesekasvatajad koos teiste taludega ühise poe, kust on võimalik nende tooteid osta. Enamikul taludel oli ka põhimõte mitte müüa oma toodangut suurettevõtjatele, vaid promoda kodumaist väiketootmist.
Kogukonna olulisus tuli korduvalt välja ka osalejate elamistingimustest. Nimelt elati koos üsna piiratud alal, millest enamik kuulus ühiskasutusse. Nõnda tuligi igaühel hoolitseda ka kogukonna toimimise eest – koristada, tuua juurde vajadusel puid ning toiduaineid ja osaleda köögitoimkonnas. Selline elukorraldus oli paljudele noortele uudne ning õpetas, kui oluline on igaühe panus, et meie väikene kogukond sujuvalt toimiks.
Muidugi on antud programmide juures oluline ka vaba aeg ning selle sisustamine, mis on kultuurilise lõimumise seisukohalt väga vajalik. Üldiselt anti osalejatele vaba aja korraldamisel vabad käed – palju korraldati matku mägedes, kuulati muusikat ning viidi läbi seltskonnamänge, mis ühendas gruppi veelgi. Ühel õhtul toimus väljasõit folktantsu peole, kus sai tutvuda lähima linna inimeste ning Prantsusmaa traditsioonilise tantsuga. Unustamatu on kindlasti ka pitsa-pidu, mis toimus talus koha peal ning mille ettevalmistamisega osalejad väga palju vaeva nägid, kuna pitsad tehti otsast lõpuni ise ning küpsetati suures kiviahjus. Pitsa-peole oli kutsutud sama organisatsiooni all tegutseva teise talu vabatahtlikud ja nende pered, kokku osales seal ca 80 inimest.
Programmi ametlik lõpuüritus oli avatud kõigile. Selle jaoks valmistuti samuti hoolsalt, kujundati plakateid ja flaiereid, käidi lähedalasuvates külades inimesi kutsumas ning tehti tooteid, mida väljanäitusele panna. Lõpuürituse tarbeks sisustati üks suur saal “erinevate tubade klubiks”, kus siis igas toas olid väljas degusteerimiseks ja vaatamiseks tooted, mis programmi jooksul valmisid. Nt köögist võis leida moosid, siirupid ja pestod; vannitoast loodusliku pesuvahendi, lavendlivee ja -õli ning huulepalsamid; elutoast küpsised ja teesegud; galeriist käsitööd jne.
Antud projekt andis osalejatele palju teadmisi maalähedasest ning loodushoidvast ja säästlikust eluviisist. Õpiti toimetama ja majandama loodusega kooskõlas ning nägema enda ümber võimalusi oma kätega luua. Suur elamus oli ka kogukonna toimimine ja olulisus ning erinevate kultuuride tundmaõppimine ja nende mõistmine.
Kirja panid: Anni Raie, Hanna Reilson, Maibel Napa, Suzy Anett Aavik
Fotod: Hanna Reilson
Noortevahetus “Mountain Wonders” Prantsusmaal
