EstYESI vabatahtlik Eva Maria räägib kuidas sakslased Eesti vastu huvi tunnevad ja mida nad meist üldse teavad.
Nüüd, kui mul keel rohkem suus on, satun ma rohkem jutule inimestega, kelle jaoks ma veel võõras olen. Enamasti töötavad nad ikka samas organisatsioonis, kuid kõigiga ei jõua siin kokku puutuda. Tuleb ette, et ka metsas jooksuringil/jalutades algab kellegagi mingil põhjusel vestlus.
Niipea kui ma suu lahti teen saab jututeemaks minu päritolu. Tihti küsitaksegi “Aga kuskohast Te siia tulete? Venemaalt? Või Ukrainast?” Sellele arvamusele juhib minu R-täht, mida sakslased hääldavad kurgus, mitte keele peal, nagu meie. Ma ei ole suutnud veel sõna keskel seda õigesti hääldama õppida. Kui ütlen, et tulen sellisest väiksest riigist nagu Eesti võib vahel mõne vanema inimese näoilmest välja lugeda “Aga ma ju ütlesin, et Venemaalt..”.
Tuleb ette,
- et Estlandi asemel kuuldakse Island.
- et ollakse rõõmsad “Jaja ma olen Eestist kuulnud, Riia olevat väga ilus!” Kui parandan, et meie pealinn on Tallinn, siis sellest on kuulnud väga vähesed. Vahel uuritakse, kui suur meie pealinn on. Kuna number on nii väike, siis küsitakse, et kui palju meil üldse inimesi on. Sellele järgneb imestus “Ja te olete omaette riik?! :O”
et uuritakse, kus see on. Nagu mu kolleeg ütles tundub talle see norra-rootsi-soome-eesti-läti-leedu üks “külm ja märg ala”. Seepeale võtan tavaliselt välja Google Mapsi ja lihtsalt näitan. Vahel aitab ka naaberriikide nimetamine. - et mõni seal ka päriselt käinud on ja oma toredat suvisest reisist jutustama hakkab. See on parim variant, mulle meeldib kuulata välismaalase silmi läbi meie riigist. Kahjuks on seda varianti olnud 1-2 korda.
- et räägitakse ilmast. Kuna siin on ka hetkel (sakslase jaoks väga) külm, siis uuritakse, kuidas meil seal tavaliselt talved on. Ja kas suvel üldse üle paari soojakraadi tuleb. Esimeste pisikeste lumesadude ajal küsiti mult pidevalt, kui autoga sõitma pidin minema, et kas ma ikka tahan seda sellise ilmaga teha.
- et küsitakse, mis keelt me räägime. Siis imestatakse, et nii väikese elanikkonnaga riigil on täitsa oma keel. Palutakse ka õpetada mõni lihtsam fraas. Ühel tõlgil, kes põgenike pärast ühe päeva nädalas siin veedab (et nad saaksid kellegagi araabia keeles rääkida), on juba paar kuud taskus mu kirjutatud post-it, kus peal paar viisakat ja mitte nii viisakat väljendit. Ta on ka reaalselt ainuke, kes 5-6 sõna/väljendit ära on õppinud. Temalt olen ma häid nippe saanud saksa keele artiklite õppimiseks. Kuna ta ise 5 aastat tagasi veel saksa keelt ei osanud, siis oskab värskelt oma õppimise kogemusest rääkida.
Kui jutustamiseks rohkem aega on, siis üritan ikka võimalikult palju Eestit tutvustada. Paljude jaoks olen siin esimene eestlane, keda nad oma elu jooksul kohtavad (ja väga võimalik, et ka viimane) niiet mul on võimalus neile luua omal viisil ettekujutus sellest väikesest riigist.
Saksalsed ise guugeldavad maastikku, lippu, vaatamisväärsusi, loodust, kaarti, eesti läti leedu, pealinna, Tallinnat ja naisi.
Tekst pärineb Eva blogist: http://evavaher.tumblr.com/
