Smokinya Fondi korraldatud „RESET“ koolituskursus Plovdivis oli minu jaoks väga muutusi toov kogemus. Projekti eksperimentaalne ja uuenduslik lähenemine mitteformaalsele haridusele tähendas, et osalejad said suuresti ise kujundada, mida nad sellest kaasa võtavad. Kuna tunnen end sellise lähenemisega mugavalt ja eelistan iseseisvat õppimist, sain projektist palju kasu.
Tegemist ei olnud tavapärase pausiga igapäevaelust, nagu Erasmus+ projektide puhul sageli juhtub, vaid teadliku „taaskäivitusega“. Neljaks päevaks eemalduti tehnoloogiast ja välismaailmast, keskendudes kohalolule ja vahetule kogemusele. Stimulatsioonivaene keskkond aitas mul väljuda oma harjumuspärastest mustritest ning suurendas teadlikkust minu telefoni kasutamise kohta. Päevakava ei olnud tihedalt täidetud, vaid sisaldas teadlikke pause, mis andsid osalejatele võimaluse oma aega ja õppimist ise juhtida. See lähenemine oli minu jaoks väga väärtuslik, sest sain keskenduda just neile eesmärkidele, mida tahtsin saavutada, ning hakata kujundama uusi harjumusi. „Taaskäivitamine“ tähendas minu jaoks eelkõige oma käitumismustrite teadvustamist ja nende muutmist. Projekt pakkus ka mitmeid praktilisi tööriistu ja mõttemudeleid, mida saan oma igapäevaelus rakendada. Näiteks pani see mind mõtlema keele konstruktivismile – sellele, kuidas meie tõlgendused ja narratiivid kujundavad seda, kuidas me oma kogemusi mõtestame. Muutes oma tõlgendust, muutub ka kogemus ise. Lisaks suunasid tegevused osalejaid võtma aktiivsemat rolli oma elus. Selle asemel, et jääda vaatlejaks, julgustati meid nägema enda mõjuvõimu ja vastutust. Kasutasime süsteemset lähenemist, analüüsides ressursse, suhteid, reegleid, rolle ja tulemusi. See aitas paremini mõista oma elu tervikuna, tuvastada kitsaskohti ning teha teadlikumaid muutusi. Teoreetilised arutelud olid tasakaalus praktiliste, kehaliste harjutustega, mis aitasid luua tugevama seose keha ja vaimu vahel. See muutis eneseanalüüsi sügavamaks ja vahetumaks.
Eriti väärtuslikuks pidasin seda, et harjutused suunasid meid seadma konkreetseid ja realistlikke eesmärke. Näiteks koostasime nimekirju harjumustest, mida soovime muuta või arendada. See aitas jagada suuremad eesmärgid väiksemateks ja teostatavateks sammudeks. Tegelen igapäevaselt erinevate kunstivormidega, kuid perfektsionism on sageli takistanud mul protsessis kohal olla. Projekti jooksul keskendusin teadlikult sellele, et väärtustada protsessi, mitte tulemust. Hakkasin regulaarselt joonistama ja kirjutama ning nüüd, peaaegu kuu hiljem, olen suutnud seda harjumust säilitada. Loomisprotsessile keskendumine on muutunud vabastavaks ning võtan pliiatsi kätte palju sagedamini. Samuti on märgatavalt muutunud minu suhe telefoniga. Pikem aeg ilma telefonita aitas mul mõista, kui sageli kasutasin seda lihtsalt tühimike täitmiseks – näiteks oodates või igavuse hetkedel. Kuigi telefon on kasulik tööriist, ei peaks see olema põgenemisvahend. Projekt aitas mul seda selgemini näha ning nüüd püüan oma kasutust teadlikumalt suunata. Igavus, mida sageli väldime, võib tegelikult olla väärtuslik – see loob ruumi mõtlemiseks, refleksiooniks ja loovuseks. Projekti järel olen hakanud seda rohkem teadvustama ja aktsepteerima.
Olen väga tänulik võimaluse eest selles projektis osaleda. See pani mind oma harjumusi kriitiliselt hindama, avas uusi vaatenurki ning aitas suurendada eneseteadlikkust.
Autor: Leene Pärtel
