Poolakad naeratavad sisemiselt, mitte väliselt – see mõte jäi mulle projekti koordinaatori suust juba esimesel kuul meelde. Kui naabrid itaaliast üllatuvad aina kohalike tõsises olekus, siis mina nende toreduses.
Minu unistus välismaale tulles oli, et saan kohalikus rahvatantsuansamblis tantsida, vähemalt proovidagi jalg tantsusaali ukse vahele saada. Olles Tallinna Tehnikaülikooli tantsuansambli Kuljus vilistlane, hindan rahvatantsukultuuri ja sealset seltsielu kõrgelt. Järgmisel päeval peale Poola saabumist läksin vaatama kohaliku laulu- ja tantsuansambli Szczecinianie kontserti. Kes küsib, sellele antakse, mõtlesin: astusin ürituse lõpus juhendajate juurde ja küsisin, kas mul, poola keelt mitte kõneleval tantsijal oleks võimalus ansambliga ühineda. Vastuseks oli naeratus ja kuupäev vastuvõtu trenni jaoks.
Nähes riietusruumis uut nägu, tulid kohalikud tantsijad end mulle tutvustama. Ingliskeelset vastust nad ei oodanud, kuid jätkasid huviga küsimustega, miks siia sattunud olen. Vorm, kuidas nad end võõrale tutvustasid ja tervitasid, jättis meeldiva jälje. Nende valmidus aidata teeb tänulikuks. Tantsimine ise palju rääkimist ei vaja, kuid Aitäh! on kindlasti minu enim kõneldud sõna selles ringkonnas.
Lasteaias võttis minu ja rühma õpetajate omavaheline kontakt keelebarjääri tõttu paar kuud aega sulamiseks, kuid detsembris tundsin juba, et oleme üksteisega kohanenud. Poolakatest rääkides tahan ära mainida kogemuse toidu jagamisega seoses. Kui kujutan ennast ette kooki pakkumas, siis ikka ühe tüki, ja šokolaaditahvlit ruudukeste kaupa. Poola õpetaja näitel pandi aga koogitükke mulle taldrikusse neli – söö. Suur šokolaaditahvel murti kolmeks killuks, seega haukasime šokolaadi salvräti vahelt nagu leiba. Selles käitumises oli minu jaoks mingisugune meeldiv lihtsus.
Härra abistav suunamine bussipeatuses, keeleabi pakkumine apteegis ning inimeste omavaheline tervitamine spordikeskuses on samuti hetked, mis heas mõttes tähelepanu köidavad. Võib olla olen eestlasena väliste naeratuste osas võrdselt karge, et just see sisemine päike mulle välja paistab. Tänutunnet hetkede eest, kuidas mind on vastu võetud ja aidatud, on kogunenud omajagu, ning see teeb rõõmsaks.
