Kõlab klišeena, kuid naastes peale viit kuud vabatahtlikku teenistust oled sõnatu. Ei tea, kuidas endale seletada, mida sa kogenud oled, veel vähem oskad maalida pilti, mis sinuga toimus sõpradele. Ning perekonnale on pea võimatu seletada, mida sa täpselt suvel tegidki. Aga see on täiesti okei! Võtad aega, püüad kodusesse rütmi tagasi saada, püüad leida energiat enesereflektsiooniks, püüad olla enda ja teiste reaktsioonide suhtes hell ning rahulik. Ja kirjutad blogipostituse oma saatvale organisatsioonile.
Minu teekond Islandie, kus olin oma viiekuulises ehk pikaajalises ESK teenistus, algas aprillis. Õigemini teekond ise algas eelmise aasta mais, kui olin lõpetamas oma bakalaureuseõpinguid antropoloogia erialal ning hinges kripeldas küsimus – mis ma edasi teha tahan? Liites kokku väikeseid hingetükikesi nagu: tahaks tegeleda keskkonnale oluliste teemadega, tahaks kasutada oma akadeemilist kraadi, tahaks elada kogukonnas, tahaks saada välisriigis elamise kogemust, tundub hirmus minna iseseisvalt ja üksi maailma avastama, jne mõistsin, et käes on minu aeg minna vabatahtlikuks. Island ja SEEDS tulid minuni imearmsa sõbranna Kristiine kaudu, kes ütles mu soove kuuldes, et tal on mulle ideaalselt sobiv programm. Ja nii ideaalne oligi, et mind võeti sinna peale mitmeid dokumendite täitmisi ning videointervjuud vastu.
SEEDS Island on oma põhiolemuselt vabatahtlikke organisatsioon. Vaid kolme alalise töötaja ning kuni kahekümne (pluss – miinus) vabatahtlikuga on see pidevas ja igapäevases muutuses oma tööpõhimõtetes ja päevaplaanides. Sellele kombinatsioonile lisaks on muutuv ka Islandi ilm ning seal elavate inimeste plaanid. Kohe algul palutakse sul olla paindlik ning tõesõna, selle sõna kõige otsesemas mõttes. Kui sa oled valmis, et veel eelmisel õhtul enne magamaminekut ei ole päris kindel, mida sa järgmisel hommikul tegema pead ning sa oled valmis poole päeva pealt oma plaanid 180° ümber pöörama, siis võid julgelt SEEDSi kandideerida ning sa ei kahetse! Kui ei, siis soovitan veidi edasi otsida.
Minule pakkus Island, ESK vabatahtlikud ning SEEDS lugematult õppimisvõimalusi interpersonaalsete inimsuhete praktiseerimiseks. Minu positsioon, millele kandideerisin on environmental camp coordinator, mis tähendas keskkonnateemaliste (suve välisel ajal keskkonna- ja fotograafia teemaliste) laagrite koordineerimist. Suvine SEEDS pakub keskkonnalaagritele lisaks ka Nature and Conservation Camps’e, mida juhivad enamasti keskkonnalaagri koordinaatorid ning need toimuvad erinevates väiksemates kohtades üle Islandi. Seda küll ei seata kriteeriumiks, kuid kui sul puuduvad autojuhiload ning valmidus laagrilisi sõidutada on tõenäosus loodus- ja konsertvatsioonilaagreid koordineerida veidi pisem. Minu kogemus oli, et umbes kuu aega suve jooksul olin ma ainus keskkonnalaagri koordinaator, kes valmis minikaubikut juhtima, seega veetsin pooled oma laagritest Reykjavikist väljas, koordineerides laagreid üksi ning olenedes pea täielikult võõrustavast “pererahvast”, mis neil meile plaanis on. Mulle oli see idülli lähedane, kuna sain olla iseseisvam organisatsioonist igapäeva detailide suhtes ning veeta aega looduslikult maalilistes paikades. Samas olid sa igas laagris endale täiesti võõraste inimestega, kellega luua kärmelt usaldav ning üksteist austav suhe, et 10-14 päevane periood parimal võimalikul viisil koos veeta. Mitte unustades, et iga päev oli etteennustamatu ning pidevas “vooluga loksumise” vaimsuses.
Oma kodu Reykjavikis jagavad vabatahtlikud kõik koos, millest tulenevalt võib kogeda nii ääretult positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone. Aga naine, nagu sa ise soovisid kogukonnas elada, siis seep see ongi. Kui sa suudad kas pidevast segadusest kõrvale vaadata või muuta koristamine oma viha kanaliseerimise meetodiks või need kaks vaheldumisi ühildada, siis pole muret – saad igati võimsa kogemuse osaliseks. Lisaks veel hingele pai tegevate sõprussuhete loomine ning oma südamesoppide ja piiride avastamine.
SEEDS Island ootab oma ridadesse alati Eestist kandideerivaid vabatahtlikke. Kui aus olla, siis mulle oli Island mitte küll Eestiga sarnane, aga võimaldas igati end koduselt tunda. Ning kui oled nagu mina, et kliimamuutuste tulemusel järjest tihedamad kuumalained Euroopas on väljakannatamatud, siis Islandi suvi on nagu Eesti suvi u 10 aastat tagasi – kolmel päeval kannatas suve jooksul lühikesi pükse kanda ning vähemalt kord kuus saad panna mütsi pähe ning seda mitte lihtsalt stiilitruuduse tõttu. Kõige Islandilikum ajaviide ehk sooja vee basseinid on väga kättesaadavad ja lõõgastavad, aga kui enam soojas vees sulistamine ei lõõgasta on aeg Islandilt edasi liikuda.
Ma ei tea, kas see on selleks õige koht, aga kui sul on küsimusi SEEDS Islandi kohta, siis jagan detailsemalt oma kogemusi väga hea meelega!
