Miks mitte? Pidasin endaga kahekõnet, et leida kasvõi üks põhjus, miks mitte minna. Kuna ma ühtki mitte minemise põhjust välja mõelda ei suutnud ja samas „valu“ sinna minna oli nii suur, et minemata jättes oleks süda nö lõhkenud, siis oli otsus tehtud: lähen hästi kaugele ja eksootilisse paika ja mitte puhkama, vaid täielikult mugavustsoonist välja astuma.
Ja minna juletakse tavaliselt siis, kui teistmoodi enam ei saa ehk kui nn mitte minek teeks rohkem valu ja ebamugavust, kui minek.
Aga kellega minna? Üksinda on pisut hirmus. Räägi võimalikult paljudele, et soovid minna. Nii rääkisingi, kuni ühel hetkel helistas mulle tol hetkel tundmatu Tiina, kes ütles, et oli meie ühiselt tuttavalt Reelikalt kuulnud, et tema ema sõbranna tahab nii kangesti Mehhikosse kilpkonni päästma minna. Tiina moosis ära Monika ja nii me kolmekesi möödunud aasta novembris teele asusimegi.
Minna võõraste inimestega teise keelekeskkonda (hispaania keelest polnud mul aimugi), asuda päästma kilpkonni – olin ärev, aga põnevil. Üldiselt ma kardan loomi, kilpkonnadega polnud mul varem ühtki kokkupuudet olnud.
Kui Eestis meeldib mulle, et mul on asjade üle kontroll, siis sealses ühiskonnas lased Sa end endalegi ootamatult vabaks. Nii vabaks, et hirmu ega kahtlust mitte millegi ees polnud. Oli see siis koos teise eestlannaga pimedas Mexico City kesklinnas ringi traavimine, mikrobussiga mööda käänulisi mägiteid sõitmine, samal ajal, kui sohver telefonist videoid vaatas või lasta poisikestel end kipaka kaatriga Vaiksel ookeanil vaalavaatlusele sõidutada.
Meie argipäev algas tavaliselt kl 9 ühise hommikusöögiga tagasihoidlikus hotellis, kus oli siiski kõik vajalik olemas. Seejärel tegelesime liivaga vooderdatud kastist kilpkonnade munade ja juba munadest koorunud kilpkonnade üle vaatamisega. Tervetest kilpkonnadest tuli eristada need, kes olid veel liiga nõrgad või ka haiged, et neid paari päeva pärast merre lasta. Samuti jälgida, kuidas munades haudumis- ja koorumisprotsessid kulgevad.
Inimesed Mehhikos ei stressa tühja-tähja pärast, vaid naeratavad, naudivad elu. Võib-olla tuleneb see sellest, et elu on seal nii habras: maavärinad, vulkaanipursked, üleujutused jne? Igatahes ei kohanud me seal ühtki kurja pilku, mitte ühtki autosireeni, olgugi, et sõitsime nii kohaliku kui ka luksbussiga, samuti mitmeid kordi taksoga. Ja ületasime mõnikord ka mitte ette nähtus kohas teed, ikkagi oldi meie vastu kogu aeg lahked ja sõbralikud. Eesti liiklus võib teinekord hirmuäratavamgi olla.
Üks oodatumaid elamusi oli väikeste kilpkonnabeebide vette laskmine. Mõnikord tegime seda rahvarohkemates kohtades, näiteks hotelli läheduses olevates randades. Nii sai ka hotellirahvas sellest osa, andsime neile vette laskmiseks kilpkonnabeebisid. Vabatahtlike ülesanne oli vaadata, et keegi mobiiliga valgust ei näitaks, sest see ajab loomad segadusse, Samuti jälgisime, et puhkajad kilpkonna teekonnal ei liiguks. Selle tegevuse rahva ette toomisel oli ka oma suurem missioon: et kilpkonnade arvukus pidevalt väheneb, siis selle tegevuse kaudu sai ka hotelli külalistele liigi ohtu sattumist teadvustada.
Mõnel päeval käisime ümbruskonna randades prügi koristamas, samuti mässavas ookeanis kilpkonnade ja munade hoidmise kaste pesemas või igati turvatud keskkonnas krokodille söötmas. Ookeanis kastidega tasakaalu hoidmine, nii et laine sind ega kasti endaga kaasa ei viiks, oli paras kunsttükk!
Samas jäeti meile piisvalt aega oma väikese külakesega tutvuda, pisut kaugemas ja imekaunis Mirador Playa del Toro rannas peesitada ja ka džunglis matkata.
Seal oli palju ülevaid hetki: üks võimsamaid oli see, kui emakilpkonn oli tulnud rannale munema. Tavaliselt muneb kilpkonn 120-130 muna. Näha üht elu alguse saavat etappi tol hetkel inimtühjal Mehhiko rannal koos kõigi teiste sinna kohale lennanud vabatahtlikega, see oli midagi, mida ma ei unusta kunagi!
Kirjus rahvaste paablis sain taas kinnitust selle kohta, et me kõik oleme lihtsalt inimesed. Kõigil on samad mured ja rõõmud. Ole Sa siis 20ndates kolumbialanna, 40ndates poolakas või 60ndates sakslanna. Eksistentsiaalsed küsimused, uudishimu, eneseteostus ja mure maailma pärast saatsid meid kõiki.
Soovitan seda kogemust kõigile avatud meele ja südamega inimestele. Eriti neile, kes tunnevad, et tahavad veel midagi näha, kogeda, teha ühtepidi midagi väga väikest, aga teisalt suurt ja ülevat: anda kilpkonnade päästmise kaudu oma panus maailma ja tänada selle eest, et meile on antud Elu!
Aitäh, EstYes! Viva la vida! 😊
Tekst: Marika Männik
Fotod: Monika Kruusma, Tiina Pahka, Marika Männik
