Kuidas võtta kokku ühte kuud teises riigis, see on ühestküljest lühike aeg, kuid samas ka küllaltki pikk, et sellest võtta kõik mis võtta annab, tutvuda uue kultuuriga, õppida selgeks kohalikus keeles lihtsamad väljendid ja külastada võimalikult palju vaatamisväärsusi.
Mina elasin siis küllaltki pealinnale lähedal. Sõit sinna kulges hästi ja plaanipäraselt, lennujaamas oldi vastus ning ei pidanud muretsema kuidas uude koju jõuda. Elasin siis koos teiste vabatahtlikega hostelis, kus jagasin tuba ühe teise vabatahtlikuga. Hostelis oli köök, dussiruum ja wc, samuti võimla, kus sai aegajalt palli mängida.
Olin motiveeritud ja ma teadsin mis mind ees ootab, mind lummas sealne mägine maastik, seega üllatusi väga ei esinenud, imestasin vaid sealse liikluskultuuri üle pisut, samuti selle üle, kuidas lihtsalt teeääres seistes, ootsaid siis oma marsat või bussi, kuna neil igal pool bussiootepaviljone pole. Sõidu eest tuli tasuda alles siis kui tahtsid oma peatusest maha saada.
Minu tööpäevad olid 8 tunnised. Töötasin SOS külas, koos saksamaalt pärit vabatahtlikuga, peamiselt seal asuvas lasteaias, samas olin niiöelda lapsehoidja ka neljale sos külas elavale lapsele. Lastega sain suurepäraselt läbi, keeleoskuse tõttu väga suhelda nendega algul ei osanud, kuid mida päev edasi seda kergemalt jäid ka sõnad meelde. Ka töökaaslastega vedas, kõik olid abivalmid ja kohe seletasid mis, kus, millal, midagi toimub.
Armeenia on pindalalt Eestis veidi pisem, siis otsustasin, et rändan ringi igal vabal hetkel. Teiste vabatahtlikega sain hästi läbi, väga nendega ei suhelnud, kuna lihtsalt viibisin võimalikult vähe selles hostelis, peamiselt siis käisin seal vaid magamas. Armeenia on üliturvaline, vähemalt mulle nii öeldi ja tundsin ka ise end seal viibides turvaliselt.
Selle riigi firmamärk tundub olevat inimeste siirus ja sõbralikkus. Kõik on valmis kohe appi tulema, isegi siis kui lihtsalt korraks tänaval peatud, et veidi puhata. Ju siis neile tundus, et vaja üle küsida. Et kõikjal vohab mustus, linn on räämas ja sõiduteed pole igalpool just parimas korras, ei üllata arvatavasti kedagi, kuna see tüüpiline lõunamaadele.
Sain osa ka suurest pidustusest, mil Yerevan sai 2800 aastaseks. Päev algas maratoniga ning lõppes gala kontserdiga. etendus oli vapustavalt ilus.
Kuu aega on lühike aeg, kuid piisav eriti esimeseks korraks, kus tutvuda vabatahtliku elu ja töö korraldusega. Soovitan kõigile, kel puudub kindel plaan edasiseks eluks, võtta ette see teekond ja sa võid üllatuda, mis anded ja uusi külgi sa selle aja jooksul endast leida võid.Kogemustepagas ja uued tutvused on seda väärt.
