Veetsin kaks imetoredat kuud Horvaatias väikeses külas nimega Latinovac, kus puudub tänavavalgustus ja kus elab umbes 60 inimest.
Eko Centar Latinovac on organisatsioon mille eesmärgiks on luua jätkusuutlik kogukond, parandada kohalike elanike elukvaliteeti, kaitsta keskkonda, edendada aktiivset ja tervislikku eluviisi, arendada maaturismi jne. Olin mõelnud vabatahtliku töö tegemisest juba ammu, kuid konkreetse projekti leidsin vaid kaks nädalat ennem selle algust. Niisiis läks minekuga kiireks, lennupileti ostsin vaid 5 päeva enne projekti algust.
Kokku osales projektis viisteist vabatahtlikku seitsmest erinevast riigist (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Hispaania, Portugal, Rumeenia). Varasemalt pole Latinovac öko keskuse korraldatud projektides eestlasi olnud, seega mina ja Raimo olime esimesed. Vastuvõtt oli väga hästi organiseeritud ning saime põhjaliku sissejuhatuse.
Vabatahtlikena möödusid meie päevad permakultuuri kohta teadmisi omandades ja neid teadmisi praktikas rakendades. Õppisime kuidas teha komposti, istutasime, kaevasime, aitasime kohalikke külaelanikke erinevate töödega, tegime metsas puid, lammutasime vanu hooneid, ehitasime lastele mänguväljaku, tegime lastele töötubasid, õppisime horvaatia keelt ning õppisime tegema näiteks juustu ja leiba. Veel sai käidud näiteks kohalikus raadios rääkimas, mitmel matkal ja iganädalaselt toimusid ka erinevate riikide kultuuriõhtud, kus tutvustati kohalikku kultuuri, tantse ja valmistati kohalikku toitu. Iga nädala võtsime tavaliselt kokku koosolekuga, kus arutasime mida ja kuidas paremaks muuta ja efektiivsemalt teha.
Üks osa projektist oli see, et sõime taimetoitu. Toit, mis meile öko keskuses valmistati oli väga maitsev ja mitmekesine ning arvan, et nii mõnigi meist võttis kaalus juurde. Horvaatlased ise on väga sõbralikult ja tunduvamalt vabama ellu suhtumisega kui eestlased, eriti meie külas oli täiesti normaalne, et kohalik külaonu kutsub vabatahtlikud enda juurde sööma ja väiksele dringile. Lihtsalt niisama.
Vabad päevad andsid hea võimaluse reisimiseks, külastasime lähedal asuvaid riike nagu Serbia, Bosnia Hertsegoviina, Sloveenia ja muidugi ka Horvaatia suuremaid linnu nagu Split ja Zadar.
Kindlasti õppisin praktilisi asju aga sellest olulisem on see, mida ma õppisin iseenda kohta. Elada ööpäevaringselt koos viietestkümne inimesega õpetab nii mõndagi, nagu näiteks kannatalikkust.
Kaks kuud on lühikene aeg, samas usun, et sain endale nii mõnegi hea sõbra kogu eluks. Mälestused sellest kahest kuust on samuti kogu eluks. Kindlasti lähen Latinaovac’i ühel päeval tagasi, kui mitte elama siis lihtsalt külla 🙂
Vabatahtlik töö annab hea kogemuse ja võimaluse teha asju, mida tavaelus kunagi võib-olla ei teeks. Lisaks annab see võimaluse reisida, tutvuda erinevate inimestega ja hea keelepraktika. Soovitan kindlasti minna kõigil, kes minekut vähegi kaaluvad!
