Minu nimi on Olga Travnikova, olen pärit Venemaalt, olen 22-aastane. Tallinnas töötan Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi gümnaasiumis. Minu projekt seisneb peamiselt õpetajate aitamises. Näiteks õpetan vene ja inglise keele tunde, samuti korraldan tundide iväliseid tegevusi erinevatele klassidele.
Selle konkreetse projekti valimiseks oli mitu põhjust. Esiteks tahtsin väga töötada koolis, et ma ei piirduks ainult ühe vanuserühmaga, vaid töötaksin erinevas vanuses lastega. Meil on suur gümnaasium, nii et leian alati klassi, kus minu abist on kasu. Lisaks meeldis mulle valikuintervjuu ajal minu juhendaja väga ja otsustasin, et töötan selle inimesega järgmisel aastal hea meelega.
Minu ootused projektiga on täielikult täidetud, hoolimata käimasolevast pandeemiast. Juhendaja toetab kõiki minu ideid ja initsiatiive. Siin olen saanud rakendada igas mõttes kõike, mida olen pakkunud ja soovinud teha.
Minu jaoks oli suurim väljakutse eesti keele kasutamine. Põhikoolis ei oska lapsed veel inglise keelt, nii et muidugi olen õppinud eesti keelt ja täiendanud seda kogu projekti aja. Olen õnnelik, et kuue kuu möödudes saan lastega juba vabalt suhelda. Ka venekeelsed lapsed peavad oma eesti keelt harjutama, nii et gümnaasium tervitab asjaolu, et ma üritan nendega rääkida eesti keeles, mitte vene keeles.
Muidugi, kui töötate lastega, eriti algklassides, juhtub palju naljakaid ja meeldejäävaid lugusid. Ühel päeval pidin mõned dokumendid kiiresti saatma ja võtsin sülearvuti koolis välja. Järgmisel päeval joonistasid lapsed ise sülearvutid ja istusid klassis koos nendega.
Riigist rääkides ei olnud ma enne projekti kunagi Eestis käinud ja elamine Lasnamäel, Tallinna venekeelses piirkonnas, oli minu jaoks pisut kultuurišokk, sest vahel oli tunne, et pole kunagi kodust lahkunud. See on siiski omamoodi kultuur kultuuris, sest kui lähemalt vaadata, pole siiski kõik sama mis Venemaal.
Hoolimata oma vabatahtliku korteri mõningatest puudustest on mul hea meel, et elan koos eri maadest pärit ja erinevatest projektidest pärit inimestega, sest mul on alati hea meel tutvuda uute inimestega ning kultuuridevaheline keskkond on väga inspireeriv. Täiesti erineva tausta ja kultuuriga kellegi tundma õppimine on minu arvates üks projekti kõige olulisemaid ja huvitavamaid osi.
Kultuuridevahelises keskkonnas töötamise kogemuse tõttu ei usu ma stereotüüpidesse. Nad kukuvad alati kokku. Läksin Eestisse, kuulamata erinevaid arvamusi siinsete inimeste ja elu kohta. Eelistan ise inimesi tundma õppida, sukelduda nende elustiili ja leida sealt midagi inspireerivat ja muljetavaldavat.
Eestis olin väga üllatunud, et nii väikeses riigis on nii palju. Eriti rahul olen siinse loodusega. Üldiselt on mul isegi hea meel, et ma siia pandeemia ajal sattusin. Varem käisin kogu aeg reisimas ja reisimas. Võib-olla, kui oleksin saanud Eestist lahkuda, poleks ma nii palju hinnanud, kui ilus see riik on.
Ma arvan, et ESC projekti jaoks on minu jaoks kõige olulisem kogemus olnud uue keelega töötamine, samuti oskuste arendamine, et täiesti võõras kogukonnas kaasa lüüa. Samuti mõistsin siin, kui oluline on proaktiivsus. Veetsin palju aega ja korraldasin selle, sest pöördusin ise õpetajate poole ja pakkusin oma abi ja ideid.
Projektist on saanud minu jaoks ainulaadne võimalus ennast leida. Siin otsustasin mis võiks olla minu edasine arengusuund ning võin öelda, et olen endas palju uut avastanud.
