Vabatahtlikuna Taanis

EstYES 23.03.2016
Tags: | |

Viimased seitse kuud on mul olnud väga keeruline vastata küsimusele, millega ma tegelen. Sõnapaar vabatahtlik töö loob tavaliselt kujutluspildi kolmanda maailma, vaalade või puuetega inimeste päästmisest, vabatahtlikud ise sealjuures ennastohverdavalt peost suhu elamas. Ka mina teen täiskohaga vabatahtlikku tööd, kuid murran kõiki neid eelmainitud stereotüüpe.

Taani sattusin ma Erasmus+ Euroopa Vabatahtliku Teenistuse programmi kaudu. See tähendab võimalust töötada 2-12 kuud mõnes Euroopa riigis (hea tahtmise korral on võimalik leida ja luua projekte ka teistes maailmajagudes) sealjuures õppides tundma kohalikku kultuuri ja elu-olu. Kompenseeritakse elamiskulud ning vastavalt sihtriigi elatustasemele antakse ka taskuraha, nii et vaesuses virelema ei pea. Projekte on väga erinevaid, levinuimad neist hõlmavad endas tööd laste, noorte või vanuritega. Mina leidsin end aga hoopis teistsugusest kohast.

Kui omavahel kokku liita Rock Café, Kultuuriklubi Kelm ja Eesti Gaidide Liit, on tulemus umbes midagi sellist nagu Gimle. Gimle on Taanis Roskildes asuv vabatahtlikule tööjõule tuginev kontserdipaik, kohvik, baar, öö- ja kultuuriklubi, kus teisipäevaõhtuti saab oma teadmised proovile panna muusikaviktoriinis, laupäevahommikuti naudivad jazz-muusikat pensionärid, pühapäeviti õpivad lasteaialapsed tsirkusetrikke või trummimängu ning muul ajal on lakkamatu pidu. Rahvast näeb siin sädelevatest klubihuntidest kuni tõsimeelsete nabani habetunud viikingiteni iganädalaselt. Kolleegid on kõik natuke kiiksuga, aga vahvad. Ega muidu seda tööd vist teha ei saakski.

unnamed

Sama multifunktsionaalne olen seal minagi koos nelja rahvusvahelise vabatahtlikuga – kord võib meid leida baarist õlut valamas, karaokeõhtut korraldamas, siis köögist 100le inimesele risottot valmistamas, vahel lavasid kokku ja lahti pakkimas ja mõned nädalad tagasi sattusin ma ka DJ puldi taha. Võimalusi on lõputult, tuleb ainult skandinaavlaslikult loov ja ettevõtlik olla ning kõik teed on valla. Aususe huvides tuleb küll tunnistada, et minu hing on ikka Ida-Euroopast ja olles oma kultuuriruumis harjunud sellega, et omavoli on pigem halb, on mul vahel heas mõttes tulnud end vaimselt jalaga tagumikku lüüa, et midagi uut ja huvitavat teha.

20151113_230227

Elame koos EVSi vabatahtlikega mõnisada meetrit Roskildest väljas, vanas talumajapidamises, keset hiiglaslikke põlde, silmapiiril taani klišee: tuulegeneraatorid.  Suvel kasutatakse meie koduümbrust pika traditsiooniga Roskilde festivali telkimisplatsina. Pärapõrgus põldude vahel ei lase end märkamata jätta ka võrdlemisi ebameeldiv Taani kliima. Õhk on pidevalt niiske ning tuulevaikne päev on haruldus. Rattasõit on selles kontekstis parim trenn, kui isegi allamäge sõitmine vahel suurt pingutust nõuab.

20150807_183322

Rääkides üleüldisest taani mentaliteedist, ei saa mainimata jätta kahte asjaolu: hygge (õdusus, chill) ja fakt, et nad on veendunud, et nende riik on maailma parim. Nad on perekesksed inimesed, keda üldiselt ületöötamises süüdistada ei saa, normaalne töönädal kestab 35 tundi. Neile on väga oluline võtta elu rahulikult ja mõnusalt, veeta palju aega oma lähedastega ning ma arvan, et see on suurim õppimiskoht eestlastele. Loomulikult tuleb see suuresti ajaloolistest ja ühiskonnakorralduslikest erinevustest, kuid sinnapoole tasub püüelda. See rahvas ei ole asjata aastaid kõikvõimalike õnnelikkusedetabelite tipus püsinud.

20160226_130602

Kuid integreerumine ei ole alati lust ja lillepidu, ka siis, kui tulla võrdlemisi sarnasest (euroopalikust) kultuuriruumist. Tasub aru saada, meeles pidada ja arvesse võtta, eriti praeguste trendide valguses.

Keele- ja eneseväljendusoskused on elus väga olulised turvatunde tekitajad. Emakeelses keskkonnas elades ei tule tihti selle peale, kui palju oleneb rahulolu väikeste olmeliste asjadega sellest, mis keelt su ümber räägitakse. Mugavustsoonist väljudes on keeruline isegi poes õiget juustu valida, rääkimata pangakonto haldamisest või arvete maksmisest. Oled nagu beebi, matkid ja õpid. Ükskõik kui suurepäraselt skoorida CAE, TOEFL, IELTS või mistahes muu keeletest, jääb võõrkeele rääkijana sügavam keeletunnetus vajaka ning mõttevahetused vaesemaks. See väsitab. Esimesed nädalad vaba aega Taanis kulutasin julgelt küll ainult magamisele.

Järgmine faas tekitas aga rohkelt frustratsiooni. Standardiseeritud lausete tasemel suheldes (st “eee…hõkk…mul on siin klaasi…hõkk…sees vist auk” ei läinud minu jaoks arvesse kui “palun veel üks õlu”, sest ma lihtsalt ei saanud veel neist vaimukustest lennult aru), ei ole  vahet, kas ma olen elanud niimoodi 50 aastat, 5 aastat või 5 kuud. Välja paistab ikka ühtemoodi, kui kellelgi tundmatul kiiresti midagi vaja on: keegi, kes on liiga loll/ülbe/ei viitsi pingutada/on kuri sissetungija/on põhimõtteline nihilist. Ja sa ei saagi kunagi teada, et mis siis täpselt on.

Aga ega muidu ei arene, kui end tagant ei sunni ja nüüd olen läbi lootusetuseudu ja parandamatu nohikluse jõudnud ikkagi sinnamaale, et ka kerge rootsi aktsendiga taani keeles suhtlemine ei ole minu jaoks eriline probleem, kui minuga mõistlikul kiirusel ilma pobisemata räägitakse. Nimelt meeldib taanlastele pooled tähed sõnades alla neelata ja umbes miljon viisi r-tähte hääldada ei tee õppeprotsessi just liiga lõbusaks. Positiivse poole pealt tundub mulle, et viimaks on täitumas minu algkooliaegne unistus minna logopeedi juurde – kurguhääli ma veel teha ei oska. Muuseas, kõrs(sugerør) ja hapu tagumik(sur røv) häälduvad taani keeles väga sarnaselt, edasise jätan siinkohal lugejate fantaasia hooleks, kuidas baaris töötades kliente lõbustada saab.

Isikliku arengu poole pealt on väliskogemus siiamaani olnud hindamatu. See on olnud suuresti endasse vaatamise aeg, mis ilmselt kellelegi kahju ei tee. Enesele omaselt olen valanud rohkelt pisaraid nii kurbusest kui rõõmust; läbinud kultuurišoki (ma olin minnes täiesti kindel, et minuga seda ei juhtu); õppinud tundma nii palju toredaid inimesi ja nägema maailma uue nurga alt ja nii edasi ja nii edasi. Ilmselt on veel vara kokkuvõtteid teha. Ja seda, mida ma edasi teen, ärge mult palun enne augustit küsige. Elul on ikka kombeks ootamatuid pöördeid võtta.

– Mariliis Kolk