Taani keele õppimisest

EstYES 20.10.2016
Tags:

– Mariliis Kolk

Kuna õppisin gümnaasiumis üsna intensiivselt rootsi keelt, arvasin ma, et mis see taani keel siis ära ei ole. Koolis räägiti pidevalt, et skandinaavia keeled on vastastikuselt mõistetavad. Ja eks nad ole ka, kui hoolega õppida ja keeleliselt andekas ning tähelepanelik olla. Minu jaoks toimib see mõistetavus küll vaid kirjapildis. Samas olen ka alati arvanud, et kõik eestlased, kes väidavad, et nad näiteks soome keelest lihtsalt oma loomulikust intelligentsist aru saavad, valetavad julmalt. Aga kui mina ei saa ega usu, ei tee see seda tegelikult kellegi teise jaoks vähem tõeseks.

Taanlased on muidugi hirmus uhked selle üle, et mingite eriti usaldusväärsete allikate järgi olevat taani keel maailma kõige raskem keel. (Küsi ükskõik millise rahvuse esindajalt, ja ta ilmselt vastab, et just tema oma on see kõige raskem. Ehk tuleb endalgi meelde, kui palju oled eesti keele kääneterohkusega uhkustanud.) Ma pean nende kurvastuseks tunnistama, et tegelikult see ilmselt nii ei ole ja peaasjalikult oleneb õppimise piinarikkus õppija emakeelest, eelnevast võõrkeelekogemusest ja innukusest.

Taani riik võimaldab immigrantidele poolteist aastat tasuta keeletunde, pakkudes erinevaid gruppe olenevalt kultuuritaustast ja haridustasemest. Eraldi kursus on ka meditsiinitöötajatele. Standardprogramm lõpetatakse põhikoolilõpetaja keeletasemel ning asjast rohkem huvitatutel on võimalus jätkata ka lisakursusel, mis valmistab õpilasi ette taanikeelset kõrgharidust omandama. Riiklik plaan näeb ette, et selleks, et taani keel külge hakkaks, tuleb seda õppida vastavalt programmile kas kaks või kolm korda nädalas. Kuna minule ei hakanud niisama külge, sest ma pole kunagi eriline koduste tööde ja omavastutuse entusiast olnud, otsustasin üle minna nohikuprogrammile viis korda nädalas.

Nohikuprogramm küll töötab, kuid eeldusel, et üks introvertne immigrant saab üle hirmust reaalses elus praktiseerida. Taani on rahvusvaheline riik ja kui ei taha keelt õppida, siis ühiskondlik surve praktiliselt puudub – kõik räägivad inglise keelt. Ja kui ma ütlen kõik, mõtlen ma ka 11aastaseid poisse, 70aastaseid vanadaame ja hariduslike erivajadustega inimesi. Taanlased kasutavad oma suurest kenadusest ka vahel liiga ennatlikult inglise keelt, kui näevad, et välismaalasel on ebamugav rääkida. Kuid nii puudub surve pidevalt uues keeles uusi võimalusi otsida ja vaevu pinnalpüsides end arendada. Tuleb end kogu aeg ise jalaga tagumikku lüüa. Olen viimasel ajal hakanud kolleegidega kasutama taktikat, et kui keegi minuga inglise keeles vestlust alustab, vaatan neid mittemidagiütleva popkkerinäoga ja ei reageeri enne, kui sama asi taani keeles öeldakse.

Seevastu võib keelekoolis liigagi ruttu tunduma hakata, et oled põhimõtteliselt filoloog valmis. Selline illusioon on lihtne tekkima, sest klassikaaslased räägivad meeldivalt aeglaselt ja tugevate aktsentidega. Olles eelnevalt ka teist skandinaavia keelt õppinud, tundub mulle tegelikult siiamaani, et taani keele grammatika on üks suur lihtne nali, seal on väga vähe võimalusi midagi totaalselt ära rikkuda. Sama ei saa ma kahjuks öelda häälduse kohta. Päristaanlased räägivad kiiresti, söövad sõnalõppe ja puterdavad. Kuna normaalne eestlane ei suuda oma kurguga r-tähte öelda, võib baaris tihti juhtuda, et kõrrest saab hapu tagumik (kõrs – sugerør; hapu tagumik – sur røv). Ja tekib tunne, et oleks vaja logopeedi juurde minna.

Kokkuvõteks üks mõte eestlastele kõrvataha panemiseks. Kuna pean tööl pidevalt erinevate inimestega (erinevates keeltes) suhtlema, olen täheldanud teatavat fenomeni. Pahade ja nõmedate immigrantide puuduliku taani keele oskuse peale saavad pahaseks ainult need inimesed, kelle enda inglise keele tase kiita ei ole. Nad saavad pahaseks, sest neil on enda pärast piinlik ja nad peavad enda mugavustsoonist välja tulema. Ühel hetkel jõudis minuni ka arusaam, et see on tegelikult see sama põhjus, miks mina vahel eestivenelaste peale vihastanud olen. Ehk aitab see mõistmine mõlemapoolselt suhtlemisprobleeme natuke leevendada.