Sirly EVS Rumeenias

EstYES 24.09.2015

Mina tegin oma EVS-i Rumeenia pealinnas Bukarestis. Veetsin seal tõenäoliselt oma elu parimad 9 kuud. Minu teekond seal möödus tõusude ja mõõnadega, esimesed nädala aega nutsin, et tahan koju ning viimased nädala aega nutsin, et ma ei taha kunagi sealt ära tulla. Minu põhitööks oli tutvustada Eestit ja eesti kultuuri erinevates lasteaedades ja koolides. Lisaks käisin iganädalaselt lastehaiglates ning korraldasin erinevaid üritusi ning festivale. Töö oli alguses paras katsumus, sest tunde tuli anda ka kolmeaastastele lastele, kes ilmselgelt ei räägi veel õieti rumeenia keeltki ning kahjuks enamus õpetajaid inglise keelt ei vallanud, mille tõttu esimesed kuu aega tuli tunnid läbi viia käte ja jalgade abil. Samas olen ma sellise olukorra üle siiralt tänulik, sest selle tõttu õppisin kohaliku keele üsna kiiresti selgeks. Haiglates oli samuti natuke raske töötada, kuid mitte sellepärast, et töö oli raske, oh ei, töö oli imelihtne – lastega mängimine. Seal sai töö raskeks just emotsionaalse poole pealt ja eriti just EVS-i lõpus. Nii mõneski haiglas oli lapsi, kes olid sinna vanemate poolt maha jäetud ning nende lastega hüvasti jätta oli eriti raske, sest neil oli tekkinud meiega emotsionaalne side, õigemini see oli vastastikune. Mäletan nii hästi veel oma viimast haigla sessiooni, kus üks väike imearmsate pruunide silmadega mustlaspoiss tuli minu juurde, kallistas ja sositas kõrva “Sirly, palun võta mind Eestisse kaasa, ma tahan, et sina mu emme oleksid!”. Selliseid väga emotsionaalseid hetki oli veelgi, mis õpetasid ja kasvatasid mind inimesena.

Koos Läti ja Leedu neiuga võtsime endale lisahobiks ka loomade varjupaikades abistamise. Alguses vaadati meid kui püstihulle, sest Rumeenias on kodutud loomad suur probleem ning tavainimesed üldjuhul varjupaika vabatahtlikuks ei lähe. Valisime välja endale sobiva varjupaiga ja veetsime seal suurema osa oma vabast ajast. Aitasime neil koristada, loomi toita, jalutada, süste teha, põhimõtteliselt kõike, mida vähegi teha sai. Kõige meeldejäävam sellest varjupaigast oli töötajate poolt päästetud hobune, kellega me pargis jalutamas käisime. Tallinnas ei kujuta ma elu sees ette, et ma hobusega Tammsaare pargis jalutan, kuid seal oli see justkui tavaline teisipäev. See on üks koht Bukarestis, mida jään alati meeletult igatsema.

Kokkuvõtvalt oli minu EVS täis naeru, pisaraid ja meeletuid emotsioone, mida on väga raske sõnadesse panna. Ma olin oma mugavustsoonist täiesti väljas, 9 kuud üksi võõral maal, kuid juba peale paari kuud see oligi minu mugavustsoon, see oligi minu kodu ja see oligi minu pere. Ma sain nii palju teada enda ja oma piiride kohta. Külastatud sai nii palju imelisi kohti alates Transilvaaniast, väikestest mustlasküladest kuni Balkani riikideni välja. Sai hääletatud tuhandeid kilomeetreid ja loodud miljoneid ilusaid hetki. Õppisin tundma nii palju erinevaid kultuure ja mis veel tähtsam – õppisin tundma rohkem iseenda kultuuri, seda austama ja armastama veel rohkem kui enne. Kohtasin palju erinevaid ja hämmastavalt ägedaid inimesi ning arenesin igas elu valdkonnas. See oli täiesti hindamatu kogemus ja vaieldamatult üks parimaid seiklusi minu elus!

– Sirly Pärnaste