Seiklus tundmatus Valgevenes

EstYES 05.10.2016

– Mariana Tulf, EVS vabatahtlik Valgevenes 2015-2016

Mäletan selgelt, kuidas ma istusin abituriendina gümnaasiumi klassiruumis ja kuulasin, kuidas kõik mu klassikaaslased räägivad ülikoolidest, sisseastumiseksamitest ja mingist kahtlasest elukast nimega IELTS. Ma teadsin, et tahan kõrgharidust, samas tundsin, et veel ei ole selleks õige aeg. Tegin otsuse, et võtan olukorda rahulikult –paanikaks pole põhjust.

Teadsin juba ammu, et on olemas võimalus käia välismaal vabatahtlikuks. Nimelt mu vanem õde oli aasta aega vabatahtlikuna Saksamaal. Teadsin , et Euroopa Vabatahlik Teenistus (EVS) ei ole ohtlik ja nägin, kui palju ägedaid kogemusi ja oskusi õde oli omandanud selle 12 kuu jooksul. Tuligi idee hakata otsima, kas endalegi midagi huvipakkuvat leian. Ja nii ma avastasin end kaks kuud peale gümnaasiumi lõpetamist Valgevenes…

Ma ei teadnud sellest riigist palju. Minu põhieesmärkiteks oli soov minna eksootilisse kohta ja saada selgeks vene keel. Aga nendest kahest veel olulisem oli minu jaoks sobiva ja põneva projekti valimine. Oma tulevaste töökaaslastega Skype’s rääkides, sain aru, et see on see õige. Mulle meeldis organisatsiooni visioon ja nägin, et kui otsustan selle organisatsiooni kasuks, siis ootab mind ees elu suurim seiklus.

Mis ma kõik need 10 kuud tegin? Ma töötasin ühes armsas ja hubases vabatahtlike kontoris. Minu peamine tööülesanne oli korraldada haridusliku väärtusega üritusi tudengitele. Näiteks koolitusi, rahvusvahelisi koosviibimisi ja lauamänguõhtuid. Eesmärgiks oli lõbu ja teadmised omavahel ühendada. Teiseks ülesandeks oli aidata kohalikel leida neile sobilikke Erasmus+ projekte ning toetada neid ettevalmistumisel nende välismaa kogemuseks. Aga kõige tähtsam, mis saavutasin oli see, et ma alustasin traditsiooniga. Peale minu lahkumist jätkati lauamänguõhtute läbiviimisega. Kuigi see ei pruugi tunduda eriti suure saavutusena, on see minule siiski tähtis, sest jätsin endast maha midagi positiivset.

Valgevene on Eesti ülenaaber, aga ometigi on kogu eluolu hoopis teistsugune. Enamus eestlasi ei satu sinna kunagi. Ma pole varem tutvunud nii sõbralike, südamlike ja abivalmite inimestega oma elus. Seda sain tunda juba esimesel õhtul Minskis. Kolleeg viis mind linnaga tutvuma, aga kui ma kodurajooni tagasi jõudsin, oli juba pime ja ma ei mäletanud täpselt, milline on minu maja. Lisaks kõigele ei töötanud ka tänavavalgustus. Eestis oleks ma Google Maps’i kasutanud, aga kohaliku simkaardi mobiilne internet ei töötanud veel. Oh seda paanikat ja hirmu… Ei jäänud muud üle kui abi küsida.

Abi küsimine oli minu jaoks mõeldamatult raske. Eriti veel vene keeles. Ma pidin valima ohvri. Mu väljavalitud ohvriks sai vanem naisterahvas, kes oli prügi välja viimas. Küsisin oma hädises vene keeles temalt oma kodu asukohta. Ta jalutas minuga mu maja ette ning andis veel oma telefoninumbri ka, et tulevikus saaksin probleemide korral temaga ühendust võtta. Olin kodus ja tuju hea – lõpp hea, kõik hea.

Minuga juhtus nii palju seiklusi ja see on lausa uskumatu, kui palju selle 10 kuu jooksul õppisin. Sain oma korterikaaslastega suurepäraselt läbi ja minu EVS õnnestus täielikult. Eneseareng oli tohutu, alates sellest, et ma ei karda enam abi küsida kuni selleni, et ma korraldan üritusi nüüd ka kodumaal. Nüüdseks olen juba üle kuu aja ülikoolipingis olnud ja enam ei tundu see hirmuäratav.

Vaata hetkel aktiivseid EVS pakkumisi siit: http://estyes.ee/pakkumised2/tag/evs/