Kadri-Anni seiklus Armeenias

EstYES 17.10.2016

Seda juttu on raske alustada. Kuidas see saakski teisiti olla, kui üritad kokku võtta mõne lõiguga tervet aastat. Aastat, mille jooksul on ometi juhtunud nii palju01kaart, mis on mulle juurde andnud nii palju kogemusi. Tegin oma EVT Armeenias. Läksin sinna üsnagi ilma ootusteta, tahtsin ehk vaid mõne vahva mäe otsa ronida, sest olles üles kasvanud tasasel Eestimaal, pakkusid need mulle väga huvi. Aga mis on siis ühe keskmise keskhariduse kätte saanud eestlase teadmised Armeeniast? Kui aus olla, pidin täpse asukoha leidmiseks riigi Googlest üles otsima. Niisiis vaatasin wikipediast üle põhiandmed oma tulevase kodumaa kohta (kas teadsite, et just Armeenia oli kõige esimene riik maailmas, kes võttis ristiusu ametlikuks religiooniks? See nimelt on fakt, mille üle armeenlased ise lõpmatuseni uhked on ja mida ma seal olles iga jumala kuu mõned korrad kelleltki kuulsin), käisin korra Google Street View-ga Jerevani kesklinnas ära, seletasin kõigile oma sõpradele, et ei, ma ei lähe Albaaniasse, vaid ARMEENIASSE (pildil helesinine) ja lendasin ühe tüüpilise vihmase augustikuu viimasel päeval kohale.

Olin väga motiveeritud ja mul oli kindel plaan, et kõik hakkab mulle kohutavalt meeldima, kuna muidu oleks nagu aasta raisku lastud, tehes midagi mis mulle isegi ei meeldi. Olin end vaimselt kõigeks valmis pannud, kuid septembri lõpuni püsinud üle 30-kraadine ilm polnud just nauditav (või nii arvasin tol hetkel, järgmisel suvel talusin juba kuu aega 40-kraadist ilma, ja vot SEE polnud nauditav).

Minuga samal ajal saabus organisatsiooni veel 9 teist vabatahtlikku, niisiis ei olnud ma oma kohanemisprotsessis üksi, kuid ometi olid Armeenia ja tema kultuur mulle üsnagi eksootilised. Olin järsku kargelt põhjamaalt, kus inimesed bussis paaniliselt üksteise pilke väldivad, sattunud temperamentsele mägimaale, kus busside asemel on tillukesed nõukogudeaegsed marshrutkad, kus üle 160 cm pikk inimene seisma ei mahu ja kus kolmekesi vaevu kahele sobivate istmete jagamine on elementaarne viisakus. Mis mind aga üllatas, oli inimeste ülimalt soe suhtumine nii üksteistesse kui ka meisse kui suvalistesse välismaalastesse, kes on nende riiki tulnud. Tihti kutsuti meid kaasvabatahtlikega peredesse külla või siis lihtsalt töökoha juures palatitesse kohvi jooma ja saia sööma (armeenlaste väljend igasuguse toidu söömise kohta, isegi kui sai moodustab vaid väikse osa toidukorrast). Kõik tahtsid teada, kuidas meile nende riik meeldib ja sattusid vaimustusse kui me juba nendega nende oma keeles pisut rääkida oskasime (mis on küll pigem juba lihtsalt väikeriikide teema, kohtasin ükskord itaallast, kes oli eesti keele vabalt selgeks õppinud, ja olin sama vaimustuses). Ka mägedes ei pidanud pettuma. Armeenia maastik on lihtsalt vapustav ning vähema või rohkema vaevaga sai vallutatud nii mõnigi mäetipp.

Tööpäevad olid mul 6 tunni pikkused. Töötasin puuetega laste teraapiakeskuses koos Saksamaalt tulnud vabatahtlikuga. Laura ja mina alustasime tööpäevi kell 10. Hommikud veetsime teraapiaruumis kas lastega mängides või terapeute aidates. Sel ajal tegelesin peamiselt kõndimislindi peal jalutava lapse jalgade õigesti maha sättimisega, et sellest aja jooksul ja teraapia edenedes harjumuspärane kõndimisviis saaks ja laps paremini liiguks. Peale seda, kuigi tihti tuli ka mõne lapse pärast hiljem tagasi minna, andsime inglise keele tunde. Kolm korda nädalas õpetasime keelt grupile arstidele, kes tahtsid oma suhtlusoskust arendada, ja kaks korda nädalas läksime keskuse territooriumil asuvasse lasteaeda (kus olid peamiselt terved lapsed). Lasteaia tunnid olid algul üsnagi kaootilised, kuna meie armeenia keel oli peaaegu olematu ning vaid üks kasvatajatest rääkis vene keelt (ja kui hea on ometi ühe eesti koolilapse vene keelgi? Ja ne panimaju). Ometi paranes meie keelekasutus ülesandeid lahti seletades kiirelt ja võin uhkusega öelda, et meie pisikesed õpilased õppisid ära muuhulgas terve hunniku loomade nimetusi, kõik värvid, numbrid ja 4-5 lihtsamat ingliskeelset laulu, mida nad mõned korrad aastas toimuvatel etendustel esitasid. Samuti käisime seal kord nädalas, et aidata läbi viia meisterdamise töötubasid, mis olid laste absoluutsed lemmikud. Pärastlõunatel oli meie ülesandeks avada n.ö. „Happy Room,“ kuhu emad võisid oma lapsed mõneks tunniks meiega mängima tuua, et ise käia ära poes, teha süüa või lihtsalt puhkust saada. Veetsime lugematuid tunde joonistades, maalides, klotsidest ehitades, palli mängides või lihtsalt vanemate lastega nende lemmikut, UNOt mängides (mis, usu mind, muutub peale esimest poolt aastat üsna tüütuks tegevuseks).

Samuti käisime terve aasta jooksul armeenia keele tundides. Alustasime kõik nullist, tähtede õppimisest (kuna ladina tähestiku asemel näeb armeeniakeelne kiri välja selline: ես ուզում եմ քնել: ). Keeleõppel osutus väga oluliseks praktika. Need meist, kelle töö hõlmas suhtlust umbkeelsete lastega, said armeenia keele hoopis kiiremini ja kergemini selgeks kui need, kellel töö juures sellega kokkupuude puudus.

Minu elukohaks oli jagatud tuba ühiselamus. Pean mainima, et elukaaslastega vedas mul väga. Meid oli seal erinevatel aegadel 15-20 vabatahtlikku ja välisõpilast, kellega ühiselt Kaukaasiat avastada, linna peal käia, Eurocupi jälgida või lihtsalt toredalt aega veeta. Aasta jooksul sai meist ühtehoidev perekond, keda loodan võimalikult ruttu uuesti kohata. Peale aastavahetust avastasime Lauraga enda jaoks hääletamise võlud ja peale seda (ehk suurema osa oma vabatahtliku teenistuse jooksul ) me enam pikemaid distantse läbides bussi ei sattunudki(kui me just juhuslikult kampa armeenia sõdureid konfliktipiirkonda vedavad autobussi ei hääletanud). Alustasime tasapisi Gruusiast, kuid jõudsime läbi lugematute seikluste ka Iraani, Türki (vaid kaheks tunniks, kuid see ju loeb ikkagi) ja Mägi-Karabahhi (mis pole küll rahvusvaheliselt tunnustatud riik, kuid oma viisa annavad nad ikka välja!). Reise ja hääletamisel ette tulnud seiklusi sai selle aasta jooksul palju. Mõned eredamad seigad olid kõiksugu erinevate veoautode või taksode, mis su tasuta sihtkohta ära viskavad, hääletamine, või seitsmekesi sõiduauto tagaistme jagamine (liikluskontroll on tegelikult Armeenias meie omaga võrreldes veidi nõrgem).

Vaadates oma EVS-ile tagasi, olen väga rahul, et selle ette võtsin. Soovitaksin kõigile, kel ei ole oma edasise elu jaoks päris aasta-aastalt plaan tehtud, võtta see aeg ja proovida ära elu ja töö teises kultuurikeskkonnas, kuna kogemustepagas, mis sealt kaasa saab, on väga suur. Samuti võib leida endale sõbrad kogu eluks ja avastada endas uusi külgi ja andeid, millest võib-olla endal varem aimugi polnud!