Portugali Nautimus aastatel 2015 kuni 2016

EstYES 08.11.2016

– Ceili käis oma EVSi tegemas Portugalis

Kuidas kirjutada kokkuvõtlikult ühest aastast täis uudsust, mitmekesisust, erilisust, igatsust ja nii palju muud…? See on peaaegu et võimatu, kui seda just ise läbi ei koge.

Euroopa vabatahtlikust teenistusest (EVT) kuulsin esmakordselt alles ülikoolis välisvõimaluste infotunnis. Tol ajal oli mul rohkem eesmärk minna Erasmuse programmi raames vahetusüliõpilaseks. See soov sai täidetud kolmandal õppeaastal, kui läksin Soome neljaks kuuks. See tundus ilmatuma lühike aeg, et teisest kultuurist aimu saada ja seega oli asi otsustatud – pärast ülikooli lõpetamist tahan kindlasti teha EVT-d, minna võimalikult teistsugusesse kultuuri, võimalikult sooja ja võimalikult pikaks ajaks.

Pärast mitmeid kandideerimisi ja negatiivseid vastuseid, osutusin lõpuks valituks aastasesse projekti Lõuna-Portugalis. Üks minu eesmärkidest projektikoha leidmisel oli arvestatav töökogemus oma erialal, milleks oli raamatukogundus ja infotöö. Projekti kirjeldusest sain aimu, et minu ülesanneteks on kohaliku raamatukogu organiseerimine, lugejateenindus, abi (kirjanduslike) ürituste korraldamisel, spordiklubi tegevused ja koostöö erinevate lasteaedade ning algklassidega. Ei osanud küll mõelda, kuidas käivad käsikäes raamatukogu ja sport aga seda huvitavam ja põnevam asi tundus!

Peagi oligi käes september ja astusin Lissabonis lennukist maha. Ees ootas veel mitu tundi autosõitu lõunapoole minu väikesesse külla, São Teotóniosse. Juba selle autosõidu ajal sai mulle selgeks kaks asja – ma hakkan seda maad armastama oma kõigi mägede, ookeani, sooja ilma ja meeletult heatahtlike inimestega ning ma hakkan igatsema ka eesti looduse, metsade ja roheluse järele.

Töö osutus mõnevõrra teistsuguseks, kui projekti kirjeldusest eeldasin. (Aga seda räägitakse koguaeg ja ma ei lasknud ennast sellest heidutada). Raamatukoguks oli kaks kapitäit raamatuid kultuurikeskuse baaris, millele meil endal puudus otsene juurdepääs ja igasugune ülevaade sissekirjutistest – raamatukogu jaoks olid ruumid vallakeskuses välja vaadatud, kuid juba kaks aastat oodati, millal antakse luba sisse kolida – ja nad ootavad seda vist tänaseni.

Algsest plaanist iga päev lasteaedades paar tundi veeta lükkus mitu head kuud edasi ja algklassidega koostöö tähendas endast lõunavahetunnil söögi jagamist ja järelvalvet õues mängides, sest lõuna kestis pea kaks tundi. Kuigi alguses tundus lastega töö kõige hirmutavam – ei osanud ju sõnakestki portugali keelt ja lastega tegeleda pikalt pole mulle kunagi eriti meeldinud – siis osutusid minu kartused täiesti ebavajalikeks! Lastega töö on kõige tasustavam töö üldse, nähes nende elevust uute asjade õppimisest või siis trotsi, et miks ta peab midagi sellist tegema, aga lõpuks saab uudishimu ikkagi võitu ja siis juba leitakse ühine mõistmine kehakeelt kasutusele võttes! Samuti õpib just lastega koos keelt kõige kiiremini, sest lapsed ei kasuta keerulisi lauseid või väga raskeid sõnu.

Kõige korrapärasemalt toimus spordiklubi – tunnid toimusid kaks korda nädalas ja õppida sai kickboxingut ja Hawaii traditsioonilist võitluskunsti Kenpot, milledest siis ka mina osa võtsin ja hiljem aitasin asjaajamisega tegeleda. Kaks korda aasta jooksul korraldasime ka võitluskunstide laagri, kus terve nädalavahetuse saime õpetusi veel kõrgema meistri juhendamisel, hommikud veetsime Tai Chi’ga rannas päikesetõusu vastu võttes ning terve päeva jooksul erinevaid tehnikaid õppides, lisaks veel filosoofilised loengud võitluskunstide ajaloost ja olemusest, pärimusest ja edasiandmisest. Tõeline nautimus, millest mul varem ei olnud õrna aimugi.

Igakuiselt korraldasin raamatuklubi ja arendasin väikest projekti koos vallaautoga käia ümbritsevates külades raamatuid laenutamas. Suvel korraldasime koostöös teiste organisatsioonidega lastele suvekooli erinevate põnevate tegevustega. Ja veel palju muid väikesi ja suuremaid asjatoimetusi, millest projektis polnud esialgselt kirjas, kuid vestluste ja arutuste käigus vaatasime, et võiks ju proovida!

Eks kogu see vabatahtliku töö ongi selline „aga vaatame, mis saab ja kuidas saab“ tegemine, sest mina ise olen see, kes lõpuks seal kohal on kogemust omandamas ning kogu seda projekti enda jaoks kujundamas.

Projekti meeldivaimaks osaks minu jaoks osutusid kokkusaamised jaseminarid teiste vabatahtlikega. Projektis osales peale minu veel 5 noort eri paigust – Poolast, Hispaaniast, Itaaliast ja Saksamaalt – kes me kõik siis elasime omaette, väikestes külades, üksteisest üpriski kaugel, tegeledes täiesti erinevate baasprojektidega. Kord kuus aga sõitsime paariks päevaks kokku, iga kord eri külla, kus meie koolitajad valmistasid meid ette vabatahtliku tööga üldises plaanis, enese distsiplineerimisega, tööde planeerimisega, konfliktide lahendamisega ja paljude muude põnevate teemadega. Tegime ka kultuuriõhtuid isekeskis ja planeerisime ühiselt mitmeid üritusi-projekte ning videosid munitsipaali noortele tutvustamiseks, noortenädala raames, erinevatel laatadel noortetelgis ning käisime korra ka koolides oma projekte ning EVT’d laiemalt tutvustamas. Selliste ühiste tegevuste käigus, kuigi olime kõik eri valdkondadest, eri maadest, saime ikkagi väga lähedasteks ja mitte ainult enda pisikese külakese, vaid kogu piirkonnaga – Alentejo, minu üks paljudest kodudest.

Loomulikult ei puudunud ka reisimine ja vaba aeg, mida sai küllaldaselt nii iseseisvalt kui koos teistega planeeritud ja veedetud! Matkarajad, rannad, linnaseiklused, üritused, sõpradega koos kohvikutes istumised, õhtusöögid, kodus mõnulemised – kõike sai küllaga ja veel, sest portugaallased oskavad asja rahulikult võtta, kiiret pole, nautigem neid pisikesi asju!

Nüüd olen juba kuu aega tagasi eestis, täis puhast õnne ja rahutunnet oma õnnestunud projektile tagasi mõeldes, meenutades neid toredaid inimesi, kes aitasid mul kasvada, kogeda teist kultuuri ja mõtteviisi; meenutades sooja Portugali päikest, randa ja meretuult või neid meeletult külmi talveõhtuid soojaveepudeli kaisus; mõeldes kõikidele kohustustele ja situatsioonidele, mis alguses tundusid ilmatuma keerulised ja rasked, kuid lõpuks laabusid ääretu kergusega; mõeldes kõigele mis oli, mis andis nii palju mulle isiklikul tasemel ja kõigele, mida mina seal andsin endast..

Kui mul oleks võimalus Euroopa Vabatahlikku Teenistust veel ühe korra teha, ei kahtleks ma millisekunditki! Olgu projekt milline tahes, alati leidub lahendus ja pealehakkamine on juba pool võitu! Soovitan, soovitan, soovitan!