Põnev elu kodust kaugel

EstYES 29.02.2016

Talvike Mändla

Euroopa vabatahtlik teenistus (European Voluntary Service) on Erasmus+ programmi rahastatav projekt, mis pakub noortele võimaluse näha maailma ja avastada uusi paiku, andes midagi kogukonnale ka vastu. Igal aastal külastab Eestit vabatahtlikuna ligi 150 noort, kellest umbes 30 võtab vastu organisatsioon EstYES. Peaaegu sama palju noori liigub läbi EstYESi välismaale – mitte ainult Euroopasse, vaid ka näiteks Indiasse või Mehhikosse. Võimalusi on palju.

Hetkel on EstYESi vabatahtlikke üle terve Euroopa – kuninglikust Taanist müstilise Armeeniani. Iga päev uues riigis pakub väljakutseid ja seiklusi, nii kohalikega suhtlemises kui ka iseeneses uute joonte avastamises. Mida vabatahtlikud aga laias maailmas teevad, nõustusid avama mõned hetkel Euroopa vabatahtlikku teenistust läbivad noored.

Sama erinevad kui riigid, kuhu nad sattunud on, on ka vabatahtlike ülesanded. Paljude vabatahtlike osaks saab abistamine ürituste korraldamise juures, samuti õpetavad nad sageli inglise keelt. Lisaks aga võib vabatahtlik teenistus anda võimaluse proovida täiesti uusi elualasid. Näiteks töötab Kadri-Ann Kallas Armeenias, Yerevanis, laste rehabilitatsioonikeskuses, kus aitab füsioterapeute.

Ceili Perlov, kes on vabatahtlik Portugalis, São Teotónios, leidis omale koguni erialase väljakutse. Nimelt töötab ta selle kallal, et tööle saada kohalik raamatukogu. Tegemist on suure väljakutsega, kuna projektis kirjeldatud funktsioneeriva raamatukogu asemel on ühes kultuurimajasarnases asutuses hunnik raamatuid, mille kohta igasugune ülevaade puudub. Ceili, kes on ülikoolis raamatukogundust õppinud, tahab koostada neist kataloogi ja nii raamatukogu tööd hõlpsamaks ja efektiivsemaks muuta.

Ceili kogemust mõjutab ka see, et teised vabatahtlikud, keda piirkonnas on küll kuus, elavad üksteisest väga kaugel ning pea olematud transpordivõimalused ei võimalda neil nii palju aega koos veeta, kui sooviks. Samas annab see aega selleks, et avastada iseennast ja piirkonna rahulikku loomust. Nii leiab Ceili, et tema kogemus on olnud väga edukas ja silmaringi avardav.

Eriline väljakutse on ka Kadri Ann Rebasel, kes on vabatahtlik Hispaanias Elches. Lisaks inglise keele tundidele, hispaaniakeelses raadioprogrammis osalemisele ja koolides presentatsioonide tegemisele töötab ta ka kohalikus mustlasnoorte keskuses. Sattudes keskkonda, kus inimeste kultuuritaust on niivõrd erinev, on raske leida ühiseid huvisid ning motiveerida inimesi olema avatud ja üritustest osa võtma. Lisaks on keeruline aru saada mustlasaktsendist, mis tekitab tema ja noorte vahele keelebarjääri.

Raskustest aitab üle saada aga edu teistes ülesannetes. Näiteks koolide külastamist naudib Kadri-Ann väga, kuna tunneb, et on noortele abiks. “Püüan olla aktiivne ning võtta nii palju, kui saab,” jääb Kadri-Ann positiivseks.

Ave Palm, kes on vabatahtlik Türgi pealinnas Ankaras, räägib, et tema ootused projektile olid veidi kõrgemad kui tegelik elu. Tema ülesanne on rahvusvaheliste töölaagrite külastamine, sealsete inimeste intervjueerimine ja tegevuste pildistamine ning sellest blogi kirjutamine. Lõunapoolsetele riikidele omaselt käivad asjad aeglaselt ning Eestile omase organiseerituse asemel on vabadus teha, mida soovid, siis kui sa soovid. See tähendab aga, et pead täiesti uues keskkonnas iseseisvalt hakkama saama.

Ave sõnul on ta endale leidnud uusi motiveerivaid ülesandeid. Kuigi tema teenistus läheneb juba lõpule, on kõik endiselt uus ja huvitav. On olnud palju tegemisi ja reisimist ning kogemusi, mis on olnud huvitavad, ootamatud, soojad ja lõbusad. “Olen õppinud türklaste kohta, et nad võivad olla väga abivalmid ja meeldivad, aga et samuti võib nendega asjaajamine võtta palju aega. Nii et kasvatab kannatlikkust,” ütleb Ave. Üldiselt leiab ta, et kogemus on aidanud tal lähemale jõuda iseendale ning õpetanud tundma uut riiki, selle inimesi ja kultuuri.

Uue kultuuriga kokku puutudes võib sattuda ka väga ootamatutesse sekeldustesse. Nii juhtus näiteks Mariana Tulfiga, kes on vabatahtlik Minskis, Valgevene pealinnas. Nimelt külastas teiste vabatahtlikega üheks ilusaimaks linnaks peetavad Hrodnat. Peale imelist päeva rongi oodates, mis neid koju tagasi viiks, astus nende juurde seltskond politseinikke, kes nende dokumente näha soovisid. Pass oli kaasas aga vaid kahel inimesel nende seltskonnast, kuna ülejäänud lootsid, et piisab passikoopiast, või Mariana puhul Eesti ID-kaardist.

Selgus aga, et ei piisanud. Vabatahtlikud viidi kinnipidamisruumi. Nende kotid soriti läbi ja neid küsitleti vene keeles, mis juba iseenesest osutus suureks piinaks. Alles pärast seda, kui Marina sai kesköö paiku helistada oma ülemusele Minskis, hakkas asi paremuse poole liikuma. Peale pinevat telefonivestlust ülemuse ja korravalvuri järel lubati Marianal värisevate kätega miilitsa arvutis oma meilikontolt üles otsida passikoopia, mis õnneks sinna salvestatud oli.

Vabatahtlikuelu on eriline. See kasvatab sind viisidel, mida sa ei oleks osanud oodata või lootagi. Uskumatud seiklused, uued imelised inimesed ja arusaamatustest tekkinud sekeldused on vaid väike osa sellest. Soovime oma vabatahtlikele palju jõudu, kannatlikkust ja naeru!

Kui ka sina soovid oma ellu seiklust, tahad avastada uusi paiku või otsid väljakutset täiesti uues elukeskkonnas, oled oodatud 8. märtsil toimuvale rahvusvahelise vabatahtliku teenistuse laadale.
Lisainfo leiad aadressilt https://www.facebook.com/events/455960331261339/